Waverly Hillsi Tuberkuloosihaigla

18-19 sajanditel möllas Ameerikas nakkushaigus, mida tunti lausa nime all "valge surm" --- tuberkuloos. See oli hirmuäratav ja jube nakkuslik katk, millele ravi ei olnud. Mõnel juhul hävitas tuberkuloos terve perekonna ja lausa terveid linnasid. Aastal 1900 oli Louisville Kentucky's maailmas suurima tuberkuloosijärgse suremusega paik. Linnakese soine ja märg asukoht oli haiguse levikuks ja paljunemiseks parim koht. Aastal 1910 ehitati Windswept Hilli juurde haigla, et võidelda selle tapva tõvega. Haigla oli lühikese aja jooksul ülerahvastatud, nii et aastal 1924 ehitati annetuste abiga uus haigla.
Uus hoone , mis nimetati Waverly Hills'iks, avati kaks aastat peale uue haigla ehitust, e. 1926. See oli kõige arenenum tuberkuloosi ravimisele pühendunud sanatoorium kogu riigis, kuid isegi sellisel juhul, enamus patsiente hääbusid haiguse kätte. Sellel ajal arvati, kui veel tuberkuloosiravi ei olnud, et kõige parem viis haigete ravimiseks, on värske õhk, palju tervislikku ja toitvat toitu ja palju puhkust. Mõned elasid oma tuberkuloosihaiguse selles haiglas üle, kuid on teada, et tuhandeid siiski surid seal selle kätte kogu epideemia kõrgajal.
Paljudel juhtudel, oli haiguse ravi lausa sama hull kui haigus ise. Mõned haiguse ravi otsingul tehtud eksperimendid olid jõhkrad, kui vaadata tänapäevaseid ravimeetmeid. Patsiendi kopse valgustati ultraviolettvalgusega, et näha bakterit ja võimalusel seda peatada. Neid kõiki protsesse viidi läbi "päikese ruumis", kus kasutati kunstlikku valgust, või ka päikesevalgust avatud rõdudel. Kuna arvati, et värske õhk on samuti üks ravivõimalus, paigutati patsiendid suurte akende alla, või lausa rõdudele, olenemata aastaajast. Tolleaegsetel fotodel on lausa näha, kuidas patsiendid lamavad rõdul haiglavoodites, ise lumega kaetud.
Teised ravimeetodid olid palju ebameeldivamad - ja palju verisemad. Õhupallid paigutati patsiendi kopsudesse, ning lasti siis õhku täis, et patsiendi kopsumahtu avardada. Pole vaja mainidagi, et tihtilugu olid sellel katastroofilised tagajärjed, kuna tihtilugu eemaldati patsiendilt osad lihased ja ribid, et kopsumaht oleks maksimaalselt suur. See oli muidugi kõige viimane ravivõimalus, ja on teada, et vaid mõni üksik inimene elas selle üle.
Kui patsiendid, kes siiski elasid üle haiguse ja ka selle ravi, lahkusid Waverly Hillsist esiukse kaudu, siis enamused, kes ei pidanud haigusele vastu ja surid, lahkusid läbi tunneli, mida kutsuti "laibatunneliks". See suletud tunnel viis otse haiglast kuni rongijaama, kust viidi surnukehad rongiga minema. Tunnel oli tehtud sellel otstarbel, et patsiendid ei näeks, kui paljud lahkuvad haiglast surnuna. Just sellepärast, et usuti, et patsientide vaimne tervis oli sama oluline, kui füüsiline.
Hilisteks 1930-teks aastateks hakkas tuberkuloos maailmast kahanema ja aastaks 1943 oli tuberkuloosiravim USA-s laialdaselt kättesaadav. Aastal 1961 suleti Waverly Hillsi haigla, kuid aasta hiljem avati see taas, kui "Woodhaveni vanadekoduna". On liikunud palju jutte patsientide ebaõigest hooldamisest ja ebatavalistest eksperimentidest sellel ajal, kui hoonet kasutati vanadekoduna. Mõned neist juttudest on osutunud tõestamise käigus valeks, kuid mõned samas on kahjuks osutunud ka tõeks. Elektri¹okiteraapiat, mis arvati neil päevil olevat efektiivne, kasutati seal väga paljude tervisehädade puhul. Haigla eelarvet kärbiti tugevalt 1960-1970 aastate jooksul, kuna haigla oli väga kehvas seisus, ning ka muidugi kahtlaste kuulujuttude pärast, ning aastal 1982 sulgeti asutus lõplikult.
Pole vist mitte midagi imestada, kõige selle suremuse, valu ja agoonia juures, mis sellest hoonest läbi on käinud, et Waverly Hillsi peetakse ühendriikide, ja ehk ka terve maailma kõige kummitavamaks kohaks...
Waverly Hillsi hoonet ja selle alust maalappi müüdi oksjonitel mitmeid kordi ja see on käinud viimase 20 aasta jooksul läbi väga paljude omanike käte. Aastaks 2001 oli hoone peaaegu hävitatud vandaalide poolt, kes käisid majast õudusi ja seiklusi otsimas. Waveerly Hillsist oli saanud kohalik "kummitusloss" ja see tõmbas ligi hulganisti asotsiaale, ning teismelisi, kes murdsid sinna sisse, et oma "kummitusjanu" leevendada. Haigla kogus kiiresti tuntust sellega, et seal pidavat kummitama, ning liikusid jutud teatud kummituste kohta, nagu näiteks väike tüdruk, keda olevat nähtud palju kordi jooksmas kolmanda korruse solaariumi treppidel, või nagu väike poiss, keda olevat nähtud üksinda palli mängimas, mehed, keda nähti "laibatunneli" juurest kirste maha laadimas, naist, kes kõndis ringi, randmed verised ning hüüdis appi. Selliseid lugusid ringles veel palju. Need, kes olid julgenud vana mahajäätud haiglat külastada, rääkisid uskumatuid jutte paukuvatest ustest, tulede vilkumistest, imelikkudest häältest ja õõvastavatest sammudest, mis mööda tühje koridore ringi liikusid.
Siis saabus aeg, kui haigla jäi silma Keith Age'le ja tema Louisville "kummitusjahtijate" ühingule. Keith oli minu (originaaljutu kirjutas Troy Taylor) pikaajaline sõber ja Ameerika Vaimude Ühingu esindaja Louisvilles. Tänu tema tööle telvisioonis ta üldse sellest haiglast huvituma hakkas. Järgnevate aastate jooksul, oli sellel grupil seal haiglas päris mitu seletamatut juhtumit.
Üks legendidest, mis Waverly Hillsiga kaasas käis, rääkis valges kitlis mehest, keda nähti vanades köögiruumides ringi kõndimas, ning sealt köögist oli vahel tunda küpseva toidu lõhna. Nende visiidi ajal sinna nad avastasid, et köök oli täielik katastroof- kõik aknad olid katki, tapeedid olid seintelt maas. Lauad-toolid olid samuti tükkideks lõhutud ning suured loigud vett maas, mis oli akendest sisse sadanud. Kohvik avastati samuti hullus seisus. Ka see oli varemeteks lõhutud, ning meeskond taganes kiiresti. Peale seda rääkisid mõned meeskonnaliikmed, et enne taganemist kuulsid nad samme, uste kriiksumist ja tundsid värskelt küpsetatud leiva lõhna. Kiire otsing aga näitas, et peale nende ei olnud hoones mitte kedagi, ja päris kindlasti ei olnud köögis kedagi, kes midagi küpsetada saaks. Nad ei osanud leida ühtegi mõistlikku seletust sellele, mis just juhtunud oli.
Kummitusjahid on enamasti aset leidnud vana haigla viiendal korrusel. Viiendal korrusel olid kaks õdede tuba, sahver, pesuruum, ravimite ruum ja kaks keskmise suurusega ruumi õdede ruumide kõrval. Üks neist ruumidest, number 502, on aineks paljudele kuuldustele ja juttudele, ning kõik seiklusteotsijad, kes kunagi Waverly Hillsis käinud on, on ka seda ruumi näha tahtnud. See on ruum, kus kuulduste kohaselt, on inimesed ennast aknast surnuks hüpanud, seal on nähtud kujutisi hääletult ringi liikumas ja seal on lausa kuuldud hauataguseid hääli, mis hoiatavad külmalt- "kao välja".
Selle üle spekuleeriti palju, et mis tegelikult selles haigla osas toimus, kuid siiani on teada vaid seda, et viiendal korrusel hoiti vaimselt haigeid tuberkuloosihaigeid. Sel moel hoiti neid teistest patsientidest kaugemal, kuid siiski hoiti neid kohas, kus oli palju valgust ja värsket õhku. See korrus on tegelikult vana haigla keskpunkt, ning need kaks tuba, mis õdede ruumi kõrval on, on igast seinast akendatud, ning sellel toal on taevasse avanev katus. Need toad olid teistest täiesti isoleeritud, nii et nad pidid pikka maad käima, et saada kätte oma söök, rohud ja isegi tualetti minna.
Viienda korruse kohta ringleb palju legende:
Käivad jutud, et aastal 1928 leiti ruumis 502 haigla peaõde surnuna. Ta oli sooritanud enesetapu, end lambikinnituse külge üles puues. Ta oli 29 aastane, kui ta suri, ning lahangul kinnitati, et ta oli ka surma hetkel lapseootel. Tema olukord haiglaõena oli ta ilmselt viinud depressioonini, mis omakorda viis oma elu lõpetamiseni. On teadmata, kui kaua ta seal pooduna rippus, enne kui ta sealt avastati. Ja see ei olnud ainus tragöödia, mis ruumiga kaasnes.
Aastal 1932 hüppas katuselt alla üks õde, kes samuti oli töötanud ruumis 502. Mitte keegi ei paistnud teadvat, miks ta end surmas, kuid palju spekuleeriti selle üle, et ta hoopisiki tõugati üle ääre. Pole mingeid fakte selle tõestamiseks, kuid kuulujutud ringlevad selle kohta tänaseni.
Louisville kummitusjahtijate ühingule oli Waverly Hills suure tähelepanu all mitmeid aastaid. Nad esitlesid vana sanatooriumit lausa televisioonis, ning lõpuks tuli välja, et inimesed on kogenud paranormaalseid nähtus selles hoones rohkem kui üheskis teises. Ka kõik ekskurssioonid, mis tehti vabatahtlikega sinna hoonesse, lõppesid sellega, et mitmed inimesed kogesid midagi sõnadega seletamatut.
Viie aasta perioodi jooksul, mil Louisville meeskond hoonet uuris, kogesid nad kummituslikke hääli, paukuvaid uksi, viluvaid ja ise süttivaid tulesid, nende piht loobiti asju, lausa tundsid, kuidas nähtamatud käed neid kinni hoidsid ja palju muud seletamatut. Kuid mitte ükski neist juttudest ei suutnud valmistada mind ette minu esimeseks külastuseks Waverly Hillsi.


Esimene kord, kui ma Waverly hillsi külastasin, oli septembris aastal 2002. Ma olin linnas, et osaleda ühel paranormaalsel üritusel ja üks koht, mida ma palusin Keith Age'l endale näidata, oligi Waverly Hills. Ma olin juba huvitatud selle koha ajaloost ja teadsin, et sinna oli tehtud palju uurimisretki. Ma kibelesin kangesti seda nägema ja nii korraldaski Keith sinna väljasõidu. See oli sõna otses mõttes pime ja tormine õhtu, kui me hoonesse jõudsime, ning terve päeva oli vahetpidamata sadanud. Ma ootasin rõõmuga selle kohaga tutvumist, ükskõik, mis ilm oli ja mitte ainult selle pärast, et ma oleks tahtnud seal mõnda endist patsienti kohata, vaid selle pärast, et lihtsalt kõike seda omal nahal tunda saada,. Selleks ajaks olin ma reisinud üle maa ja käinud sadades kohtades, mida väideti kummitavat. Ma tundsin enne nende külastamist täpselt sama, nii et Waverly Hills ei olnud esialgu minu jaoks mitte mingil moel erinev. Minu jaoks oli see vaid vana kõhe maja, millel oli kahtlane minevik. See, et majast räägiti kummituslugusid, andis lihtsalt asjale vürtsi juurde. Ma ei lootnudki tegelikult seal kedagi ega midagi kohata.
Peale omanikega kohtumist, läksime koos Keithiga sisse ja alustasime oma uurimisretke. Hoone oli peaaegu vaikne. Kuulsin vaid meie endi sammude kõla, meie endi vaikset sosistamist ja veetilkade põrandale kukkumist läbi aukliku katuse. Keith viis mind läbi terve maja ja näitas mulle mõningaid kohti, nagu köök, palatid, surnukuur jm. Me ronisime trepist üles, ülemisele korrusele ja ma nägingi legendaarset ruumi- ruumi nr. 502.
Meie ekskurssiooni ajal mainisin ma Keithile, et meil jäi vist üks korrus vahele - neljas korrus. Ta seletas, et see on ainus koht hoones, mida hoitakse lukustatuna, ning ta tahtiski selle viimaseks jätta. Siis meenusid mulle mõned lood, mida ma samuti selle korruse kohta kuulnud olin. Enamus, kes selles majas kunagi käinud olid, väitsid, et see korrus olevat paranormaalsuste poolest kõige aktiivsem koht, mõned isegi väitsid, et see on lausa kõige hirmutavam koht Waverly Hillsis.
Kui ma sisenesin lõpuks neljandale korrusele esimest korda, tundsin ma terve kehaga, et õhus on midagi imelikku. Ma ei väidagi, et mul oleks mingeid ebanormaalseid võimeid, kuid ma tundsin, et see paik oli erinev, see oli tervest haiglast hoopis erinev koht. See oli vaid maja, kividest ehitatud tavaline varemetes maja, aga äkitselt tundus see vägagi erinev. Seda ei saa kuidagi sõnadesse panna, mida ma tundsin, kuid ma otseselt tundsin kellegi "kohalolu", mida ma veel mittegi üheskis kohas tundnud ei olnud. Ja kohe peale seda hakkas õõvastavaid asju juhtuma.
Me olime korrusel, mida ma arvasin haigla keskkohaks olevat. Meie taga oli üks haigla osa, mille kohta öeldi, et sinna ei saa minna, et see on varisemisohtlik. See oli enamasti sisse varisenud ja sinna kedagi ei lastud. Imelik oli see, et me mõlemad Keithiga kuulsime sellest haigla osast täiesti selget uste paugutamist. Võin lugejaile kinnitada, et see ei olnud ka suvaline tuuleiil. Sel õhtul polnud nii tugevat tuult, et neid raskeid uksi liigutada, veel vähem jõuga prõmmida. Kui ma küsisin Keithilt, et kes võib veel meiega siin hoones hetkel olla, ta seletas mulle uuesti, et meiega ei ole haiglas kedagi muud, ja veel vähem selles haigla osas. Ma uurisin omal käel järgi ja veendusin, et tal oli õigus --- peale meie ei olnud seal kedagi.
Kui me alumisel korrusel olime, rääkis Keith mulle veel asjadest, mida tema ja tema meeskond olid sellel korrusel kogenud. Nagu näiteks imelikud kujutised, mida olevat nähtud. Aasta tagasi olla nähtud inimese kujuga varju liikumas neljanda korruse koridoris. Neid kujutisi liikus seal mitmetel kordadel, ja nagu Keith kinnitas, siis seda juhtus kõige tihemini just siis, kui taskulamp kustus oli.
Ma lülitasin oma taskulambi välja ja me kõndisime mööda koridori, valgustatuna ainult väikestest valguskiirtest, mis väljast sisse paistsid. Koridor kulgeb läbi täpselt maja keskelt ja mõlemal pool kätt olid endised palatid. Ruumidest veel edasi olid "rõdud", kus patsiendid käisid värsket õhku saamas. Suurtel akendel, mis olid palatites, polnud kunagi aknaklaase olnudki. Sellel õhtul valgustasid ka need aknad seda koridori. Me kõndisime mööda koridori ja ma märkasin varje, mis hakkasid koridoris edasi-tagasi triivima. Ma olin endas kindel, et see on vaid silmapete, mida tekitavad tänavatuled ja puude liikumine ja ma utsitasin Keithi, et lähemalt vaadata. Siis koridor tegi järsu pöörde ja ma nägin midagi, mis ei olnud kohe kindlasti silmapete!
Selleks, et lugeja mõistaks, mida ma nägin, pean ma seletama et koridor, milles me kõndisime, oli ehitatud nii, et see viis pikalt otse sirgelt, ning siis tegi järsu pöörde paremale. 20. Sajandi alguses ehitati paljud koridorid sellise ehitusega. Seda ehitusviisi kutsuti "nahkhiiretiibadeks", ehk siis peakoridoris hargnesid tiibade moel mõlemale poole eraldi koridorid. Otse meie ees oli ukseava, mis viis protseduuride ruumi. Ma märkasin ukseava täiesti juhuslikult, kui valguskiired ukseava valgustasid. Tänu sellele ei saanud me valesti näha..
Me astusime vaid mõned sammud, ning siis, ilma hoiatuseta, astus ukseavast välja udune, kuid samas selge mehe siluett, kõndis mööda valgustatud koridori, astus tuppa teises koridori otsas ja haihtus. Ma nägin seda täiesti selgelt, ja saan väita, et see oli mees, kuna kujutis oli pikk ja kandis pikka valget kitlit, mis võis olla vabalt arstikittel. See kestis vaid loetud sekundid, kuid siiski ma tean, mida ma nägin.
Miskipärast ehmatas see mind nii väga, et ma karjatasin ja krabasin kinni Keithi jakist. Ma ei tea, miks see mind nii hullult mõjutas, võibolla oli see asjaolu, et see ilmus nii äkitselt, või siis minu enda suur soov näha midagi paranormaalset - ilmselt kõik need asjad kokku. Loomulikult, peale mu karjatust süütas Keith taskulambi, nii et me saime uurida seda ruumi, kuhu kujutis kadunud oli. Peale mu hetkelist paanikahoogu, olin ma veendunud, et keegi on peale meie veel sel korrusel. Keith kinnitas mulle, et me oleme ainsad inimesed selles majas, kuid siiski aitas mul sissetungijat otsida. Ja tal oli muidugi õigus - seal polnud mitte kedagi, ning see kujutis oli mõistatuslikult ja jäljetult haihtunud.
Ma ei olnud ka esimene inimene, kes sellist kujutist oli näinud, ja ilmselt ka ei ole viimane, kes seda nägi. Minujaoks, siiski, eraldas see kogemus minu jaoks Waverly Hillsi kõikidest teistest kohtadest, kus ma viibinud olin, oma erilisuse poolest. Seekord ei olnud see vaid väike uksekriiksatus, kolin, ega kahtlane kujutis pildi peal. Seekord oli kõik erinev, sest ma tõepoolest nägin vaimu. Kõikide aastate jooksul, mil ma paranormaalsuste uurimisega olen tegelenud, võin ma kokku lugeda kahel sõrmel, mitut kummitust ma näinud olen, ja üks neist oligi Waverly Hillsis.
Sellel korral olin ma tõesti veendunud, et kõik oli päris, et ma tõesti nägin seda, mida ma nägin...
Järgmiste aastate jooksul olen ma Waverly Hillsis käinud veel mitmeid kordi, kuid õnneks olen ma edaspidi kogenud seal vaid vähem hirmsamaid asju, kui esimesel korral. Ma ei unusta kunagi seda uurimisretke ja hetke, mil ma nägin oma esimest kummitust.



Tõlge põhineb Troy Taylori jutustusel.
Tõlkinud Thor Cresado, 2008
Copyright 2003-2008 by Troy Taylor. All Rights Reserved.