Amityville'i Õudus

Amityville’i õudus – Kummitavaim maja Ameerikas

Amityville’i õuduse ajalugu algas edetabelite tipus püsiva romaaniga. Jay Ansoni raamat nimega Amityville’i Õudus: Tegelik lugu nägi päevavalgust aastal 1977 ja see vallutas üsna pea kõikide edetabelite tipud. Jay Ansonil polnud aga midagi tegemist tolle majaga, tema oli vaid professionaalne kirjanik, kes palgati raamatukaante vahele köitma romaani, mis põhineks tõsielulistel sündmustel, mis toimusid mõned aastad varem.
Kogu lugu algas 13. novembril, aastal 1974, kui DeFeo perekonna kuus liiget tapeti. Vanemad, Ronald ja Louise DeFeo tulistati unepealt surnuks, sama tehti nende kahe poja ja kahe tütrega. Ainus ellujäänud perekonnaliige, Ronald Junior (hüüdnimega “Butch”) arreteeriti kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti kohtu alla ja sealt edasi mõisteti ta vanglasse.
Kõige veidram asi mõrvade juures oli see, et kõik surnukehad lamasid kõhuli voodis, justnagu miski oleks neid tulistamise ajal seal kinni hoidnud. Paistis, et mitte ükski pereliige ei ärganud tulistamise peale üles, kuigi kasutatud relv oli võimeline tegema sellist häält, mida oleks tulistamise hetkel olnud kuulda terve miili raadiuses.
Kuna perekond oli surnud, pandi maja müüki. Mõrvade haiglane toimepanemise viis ajas muidu vaikse Long Islandi naabruskonna ärevile.
Järgneval aastal kolis majja Lutzide perekond. George ja Kathy Lutz ja nende kolm last väitsid, et varsti peale sisse kolimist muutus nende kuue magamistoaga unistuste loss põrgumajaks. Paistis, et deemonid, mis sundisid Butchi oma perekonda tapma, ei olnud tema peas, vaid hoopis selles majas.
Nähtamatud jõud lõid uksed hingedelt ja paugutasid kapiuksi, tundmatu roheline löga tilkus lagedest alla, hiiglaslik parv sitikaid ründas kogu perekonda ja erepunaste silmadega deemonlik nägu vahtis akendest sisse, jättes hommikusele lumele sõrakujulised jalajäljed. Lukustatud aknad ja uksed avanesid pidevalt iseenesest. George Lutz ärkas igal ööl kell 3:15, täpselt sel kellaajal, kui DeFeo mõrvad toimusid. Majja kutsuti ka preester, kes õnnistaks maja, kuid mehe kätele tekkisid valusad villid ja deemonlik hääl sosistas talle: “Käi välja!”
Peale 28. päeva põgenes perekond majast, sinna mitte kunagi naastes. Nad jätsid kõik oma asjad majja ja ei läinudki neile enam järgi. Nad avalikustasid loo, andes kõigile teada, millised õudused nendega seal majas toimusid.

Amityville’i õudus – DeFeo perekond
Hirmsad tapatalgud, mis eelnesid Amityville’i õuduse loole, algasid ühel pimedal sügisööl, aastal 1974.
13. novembri ööl kutsuti politsei aadressile Ocean Avenue 112, Amityvilles, Long Islandil, kus korrakaitsjad leidsid DeFeo perekonna kuus mõrvatud liiget, kes olid tapetud unepealt.
Ohvriteks olid Ronald Seenior, tema naine Louise, nende kaks noort poega Mark ja John ning nende kaks tütart, Dawn ja Allison. Nende teine poeg, Ronald “Butch” Defeo Juunior leiti elusa ja tervena. Kõik ohvrid tapeti .35 kaliibrilise Marlin relvaga umbes kell 3 öösel.
Kohalik rahvas oli murest murtud ja väga hirmunud. DeFeod olid ühiskonnas tuntud ja väga austatud perekond. Nende lapsed käisid koos teiste lastega Amityville kohalikus koolis. Kohalik rahvas vaatas õudusega, kuidas politsei viis ära Ronald DeFeo juuniori, kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti hiljem kohtu alla ja mõisteti süüdi kõigis kuues mõrvas.

Amityville’i õudus – DeFeo perekonna ajalugu
1965. aasta juunis soetas Ronald DeFeo Seenior kolmekorruselise unistustemaja aadressil 112, Ocean Avenue. Majal oli paadikuur otse Amityville jõe kaldal ja palju tubasid tema naise ja nelja lapse tarvis. See oli Ameerika unistus: ilus maja, õnnelik perekond ja majast ei puudunud ka jõukus. DeFeod panid isegi maja ette püsti sildi, millel oli kirjas “Kõrged Unistused”, sümboliseerimaks majas lasuvat õnne ja ilusaid tulevikuplaane.
Kõige selle edu ja õnne taga oli Ronald Seenior vägagi kibestunud ja vihane mees, olles väga aldis vihapurseteks ja vägivallaks. Tema ja Louise kaklesid tihtipeale ja Ronald oli oma lastele lausa ohuteguriks.
Vanima lapsena kannatas Butch kõige enam isa vihapursete ja temperamendi all. Ta oli ülekaaluline, mossis ilmega poiss, keda koolis pidevalt kiusati. Ronald ärgitas poissi pidevalt enese eest seisma, kuid seda mitte kodus. Mees ei kannatanud sõnakuulmatust või vasturääkimist.
Kui Butch vanemaks ja suuremaks sai, ei kannatanud ta isa poolset ahistamist enam välja. Ajaks, kui ta oli 17 aastane, kasutas Ronald Juunior (või siis “Butch”, nagu sõbrad teda kutsusid) mitmeid narkootilisi aineid ja tegeles pisivargustega. Ta heideti tänu narkootikumide tarbimisele koolist välja. Tema käitumine muutus aina etteaimamatumaks ja ka tema vägivaldsed vihapursked aina julmemaks.
Tema temperament oli kasvanud sama tuliseks, kui tema isal ning kui neil omavahel vaidluseks läks, tipnes see lõpuks lausa rusikavõitlusega. Isegi Ronald Seenior, kellel olid äkkvihaga probleemid, hakkas mõistma, et tema poja vägivaldne käitumine on normaalsuse piirest väljas.
Butch töötas oma vanaisa autodega tegelevas äris, kus ta sai iga nädal palka, hoolimata sellest, kas ta oli tööl käinud või mitte. Kuigi pere kandis poisi eest parimat hoolt, muutus poiss aina vihasemaks ja mässumeelsemaks isa ebatavaliste kasvatusviiside vastu.
Ronald Seenior ja Louise leppisid pojale psühhiaatri juures aja kokku, kuid see ei aidanud. Poiss oli veendunud, et tal ei ole midagi viga ja ta keeldus arstidega koostööd tegemast. Muude lahenduste puudumisel hakkasid DeFeod Butchile lihtsalt ostma kõiki asju, mida poiss ihaldas, lootuses sellega poisi trotsi ja vihahooge taltsutada. Kui poiss oli 14 aastane, osteti talle kiirkaater, mis oli väärt ligi 140 000 eesti krooni. Kuna iganes Butchil raha vaja oli, tasus tal ainult küsida ja ta sai vajaliku summa.
Tema tülid isaga muutusid aina sagedamaks ja aina ohtlikumaks. Ühel õhtul, kui härra ja proua DeFeo vahel tüli puhkes, haaras Butch oma toast pump-püssi, asetas padruni salve ja läks sellega alumisele korrusele. Ta sisenes ruumi, kus tüli aset leidis, suunas relva oma isa suunas ja vajutas päästikut. Õnneks ei läinud relv tol hetkel lahti. Ronald Seenior istus kangestunult toolil ja vaatas, kuidas tema poeg langetas relva ja toast lahkus. Butchi ei paistnud absoluutselt häirivat fakt, et ta oleks äärepealt oma isa külmavereliselt mõrvanud. Tüli oli küll läbi, kuid Butchi reaktsioon oli viide sellele, mis veel tulemas oli.
Paar nädalat enne mõrvasid jõudsid Butchi ja tema isa vahelised suhted murdumise äärele. Butch ei olnud rahul rahaga, mis ta isa käest “teeninud” oli ja plaanis oma sõbraga teeselda röövimist, kui nad olid teel panka, et arvele kanda 20 000 dollarit. Poisid plaanisid raha omavahel pooleks jagada. Ronald Seenior plahvatas vihast, kui kuulis, mis Butchil plaanis oli, sõimates läbi töötaja, kes poisi hoolde sellise summa üldse usaldanud oli. Kui Ronald Seenior paljastas poja plaanid, tahtis too kättemaksu.
Kutsuti politsei, kes kuulas Butchi üle. Selle asemel, et rääkida muinasjuttu selle kohta, kuidas keegi teda röövis, muutus poiss ametivõimudega närviliseks ja tõrksaks. Poiss muutus üsna pea vägivaldseks, kui korravalvurid hakkasid tema jutu õigsuses kahtlema. Butch hakkas neid sõimama ja ametiauto kapotti taguma, valades sel viisil oma viha välja. Politsei taganes küll hetkeks, kuid Ronald Seenior tegi oma poja käitumisest omad järeldused. Ta teadis, et poiss oli selle raha varastanud.
Mõrvadele eelnenud reedel palus politsei Butchil piltide järgi tuvastada tema võimalikku röövlit. Poiss nõustus seda tegema, kuid taganes viimasel hetkel oma lubadusest. Kui poisi isa seda kuulis, võttis ta poja ette ja nõudis selgust, miks poiss ei olnud nõustunud ametivõime aitama. Valjuhäälne vaidlus muutus taas tüliks, Butch põgenes autosse ja sõitis minema. Tüli polnud muutunud vägivaldseks. Veel…

Amityville’i õudus – DeFeo mõrvad
Kolmapäev, 13. november oli Amityvilles jahe päev. Tänavad olid vaiksed ja vaikus valitses ka 112 Ocean Avenue aadressil asuvas majas. Kõik olid läinud magama, kõik peale Butchi, kes haudus oma toas plaane. Mida enam ta oma mõtetega üksi oli, seda enam oli ta veendunud, et ta peab olukorra lõplikult lahendama. Ta lahkus teisel korrusel asuvast teleritoast, kaasas .35 kaliibriline Marlini relv, mille ta oli võtnud hoiukapist, kus ta hoidis mitmeid relvi. Ta liikus vaikselt, kuid sihikindlalt vanemate tuppa.
Vanemate magamistuppa sisenedes tappis poiss kohe oma isa, tulistades teda kaks korda selga. Esimene kuul läbistas neeru ja väljus rinnakorvist, teine kuul läbistas mehe selgroo ja jäi pidama tema kaelas. Tema ema oli nüüd ärkvel, kuid tal ei olnud aega reageerida, enne, kui poiss ka teda tulistas. Butch tulistas oma ema samuti kaks korda, purustades tema rinnakorvi ja läbistades tema kopsu. Seejärel jättis poiss ta surema.
Kuna Butchi neli õde-venda leiti kõik oma vooditest, ei ärganud nad ilmselt laskude peale üles. Poiss lahkus vanemate toast, et jätkata oma tapatööd. Tema kaks nooremat venda, John ja Mark olid järgmised ohvrid. Seistes kahe poisi voodite vahel, tulistas Butch neid mõlemaid. Mark suri silmapilkselt, Johni selgroog purunes lasu tagajärjel. Poiss tõmbles veel mõne hetke ja jäi siis nii lamama.
Taaskord, lasud ei äratanud ülejäänud pereliikmeid. Viimaks sisenes poiss oma õdede, Dawni ja Allisoni magamistuppa. Allison ärkas seepeale üles just siis, kui Butch suunas relva tüdruku näole ja päästikut vajutas. Tüdruk suri silmapilkselt. Butch sihtis relvaga samamoodi Dawni pähe, tulistades tükkideks terve tema vasaku näopoole. Politseiraporti kohaselt leiti kõik ohvrid lamamas kõhuli, pead kätele toetamas.
Kell oli 3:00 öösel. Vähem, kui viieteistkümne minuti jooksul oli Ronald “Butch” DeFeo Juunior tapnud külmavereliselt oma kõik pereliikmed. Poiss käis rahulikult duši all, ajas habet ja riietas end tööriietesse. Seejärel võttis ta relva ja verised riided ning mässis need padjapüüri sisse. Siis lahkus ta majast oma autoga. Ta sõitis Brooklyni, viskas padjapüüri ja selle sisu kanalisatsioonikaevu ning sõitis tagasi Long Islandile. Seejärel läks ta oma vanaisa autotöökotta tööle, nagu tavaliselt.

Amityville’i õudus – Butch DeFeo kohtutee
Butch üritas alguses kõiges süüdistada maffia palgamõrvarit, kes kandvat tema perekonna peale vimma. Uurijad hakkasid poisi jutus kahtlema, kui nad avastasid tema toast tühja relvakohvri, mis klappis täpselt mõrvarelvaga. Pärast mitmeid tunde ülekuulamist tuli kogu lugu lõpuks ilmsiks.
“See kõik juhtus nii kiiresti. Kui ma juba alustasin, ei suutnud ma enam peatuda. See lihtsalt juhtus nii kiiresti,” tunnistas Butch oma teo lõpuks üles.
Kui kohtumenetluse käigus küsiti poisilt teo põhjust, vastas too:
“Ma olin veendunud, et kui ma oma perekonda ei tapa, tapavad nemad minu. Ja ma olen veendunud, et see oli enesekaitse. Ma ei kahetse oma tegu. Kui ma relva hoidsin, ei kahelnud ma hetkekski, kes ma olin. Ma olin jumal.”
DeFeo tunnistati mõrvades süüdi ja ta üritas oma karistust kergendada, viidates oma vaimsele seisundile. Tema psühhiaater, doktor Daniel Schwarz nõustus poisi väidetega. Kohtu poolt määratud psühhiaater Harold Zolan aga leidis, et kuigi DeFeol oli vaimseid häireid, teadis ta mõrvade toime panemise hetkel, mida ta teeb ning oli enese eest vastutav.
Butch DeFeo tunnistati süüdi kuuekordses teise astme mõrvas. Ta alustas oma karistuse kandmist 21. novembril, aastal 1975 Green Haveni vanglas, New Yorkis. Kohus leidis, et mõrvade toimepanemise motiiv seisnes 200 000 dollari väärtuses elukindlustuses, mis oleks Butchile makstud, kui teda poleks süüdi mõistetud.
Kuigi poiss mõisteti mõrvades süüdi, jäi õhku rippuma mitmeid küsimusi selle kohta, mis tegelikult sel traagilisel ööl majas toimus. Miks ei jooksnud Butchi õed ja vennad ära, kui nad tulistamist kuulsid? Miks lamasid kõik ohvrid kõhuli? Miks ei kuulnud naabrid tulistamist?
Väideti, et Butch uimastas õhtusöögi käigus kõik pereliikmed, nii et nood ei saaks põgeneda, kui ta relvaga toast tuppa liikus, kuid kohtuekspertiis lükkas selle väite ümber. Lahangute käigus ei leitud ohvrite verest mitte mingeid uimastavaid aineid. Politsei uskus, et majaseinad summutasid tulistamise, kuid ka see väide lükati ümber inimeste poolt, kes majas viibinud olid. Nad väitsid, et tihti oli majja kuulda tänavamüra.
Relvaekspertide väitel võib kuulda .35 kaliibrilise Marlini relva tulistamist lausa miili raadiuses. Sellegipoolest väitsid naabrid, et kuulsid tol ööl vaid DeFeode koera närvilist haukumist.

Butch muutis oma lugu iga kord, kui tal seda rääkida paluti. Tänu sellele on siiani ebaselge, millist rolli ta täpselt mõrvades mängis ja kas ta tegutses üksinda. Paljude jaoks on lugu siiani selgusetu ja nad ootavad uurijate poolset asjade arengut, lootes kergitada tumedat kardinat sellelt loolt.

Amityville’ õudus – Lutzide perekond
Aastake peale DeFeo mõrvasid (Täpsemalt, 18. detsembril) kolis Ocean Avenue 112 majja Lutzide viieliikmeline perekond.
George ja Kathy Lutz koos oma eelnenud abielust kolme lapsega (Daniel, Christopher ja Missy) kolisid uhkesse majja, mis oli maksnud neile kõigest ligikaudu 800 000 krooni ja nad olid olukorraga rahul.
George Lutz väitis, et see maja oli täide läinud unelm. Hoolimata sellest, et selles majas toimus massimõrv, kus Ronald Defeo Juunior kõndis toast tuppa ja tappis kõik oma pereliikmed. Lutzid istusid terve perekonnaga hetkeks maha ja arutlesid kõik läbi. Nad nõustusid üksmeelel, et nad suudavad selle teadmisega elada.
Et olla kindlad, kutsusid Lutzid sissekolimise päeval maja õnnistama preestri nimega Ray Pecoraro. Samal ajal, kui Lutzid majja sisse kolisid, õnnistas Pecoraro maja. Tol hetkel ütles mehine hääl selgelt preestrile: “Käi välja!”. Lutzide väidetel tekkisid teejärel pühaisa kätele verised haavandid ja meest hakkasid vaevama gripiga sarnanevad sümptomid. Kui mees hakkas Lutzide juurest ära sõitma, laksatas tema auto kapott lahti ja lendas pauguga vastu tuuleklaasi. Üks hingedest lausa murdus. Seejärel lendas parempoolne autouks lahti. Auto jäi seisma. Preester kutsus tuttava enesele järgi. Hiljem hakkasid auto kojamehed peatamatult edasi-tagasi liikuma.
Perekond kolis sellegipoolest majja sisse, kuid päevade möödudes hakkasid nad kummalisi fenomene märkama. Nad elasid majas täpselt 28 päeva, kuni ühel ööl nad põgenesid, väites, et majas kummitab. Nad ei läinud kunagi oma asjadele järgi ja pole maja külastanud tänase päevani.

Amityville’i õudus – Lutzide esimesed päevad majas
Iga kord, kui perekonna preester, isa Ray Pecoraro üritas perekonda aidata, ilmusid pühamehe kätele veritsevad haavandid. Telefonivestlused Lutzide ja preestri vahel olid pidevalt segatud valjudest ja kõhedatest häältest, muutes omavahelise rääkimise võimatuks.
Sarnaselt looga “Connecticutis Kummitab”, oli siingi majas tunda pidevalt seletamatuid lõhnasid, mis ilmusid ja kadusid iseenesest. Lutzid kuulsid pidevalt veidraid hääli. Maja esiuks paukus öösiti, kuigi see oli enne magamaminekut kindlalt lukku keeratud. George Lutz tundis majas mitmete päevade vältel seletamatut külmatunnet. Mees küttis tuleaset nii päeval kui ööl, hellitades lootust natuke sooja saada.
Aknad avanesid iseenesest ja lendasid siis taas pauguga kinni, uksed rebiti mitmeid kordi hingedelt.

Amityville’i õudus – Poltergeistide tegevus
George Lutz väitis, et ta ärkas pea iga öö müstiliselt kell 3:15, enam-vähem samal ajal, kui olid toimunud DeFeode mõrvad. Ühel ööl kuulis ta, kuidas laste voodid korruse võrra kõrgemal rappusid, kuid ta ei saanud midagi teha, kuna mingi seletamatu jõud hoidis teda voodis kinni.
Hiljem selsamal ööl ärkas mees ja nägi, et tema naine hõljus voodi kohal, umbes 30 sentimeetri kõrgusel. Seda juhtus väidetavalt mitmeid kordi.
Ühel sellisel juhtumil hakkas Kathy hõljuma avatud akna poole. Kui George üritas teda kinni hoida, muutus Kathy 30 aastane nägu 90 aastaseks hambutuks vanamuti näoks. Tema juuksed olevat olnud metsikud ja lumivalged, tema nägu katsid kortsud ja tema hambutust suust voolas sülge.
Südatalvel seadsid sajad sumisevad putukad end ühte tuppa sisse. Neid oli sealt võimatu välja ajada. Kui keegi seda üritas, ründasid putukad väidetavalt seda inimest ja torkisid nõeltega tema naha vermeliseks ja valusaks.
Rist, mille Kathy seinale oli riputanud, keeras end pidevalt tagurpidi ja eritas mingit musta värvusega vedelat löga, mis eritas uskumatult jälki hapukat lehka.

Amityville’i õudus – Salajane tuba ja kummituslik siga
Lutzid avastasid ka keldrikorrusel salajase ruumi, mida maja ehitusplaanidel näha ei olnud. Selle ruumi seinad olid värvitud veripunaseks – see tuba lõhnas samuti vere järgi. Ühel seinal nägi George Lutz ka kellegi deemonliku näo kujutist. Hiljem tundis ta selle näo ära kui Ronald DeFeo Juuniori, kui oli mehe pilti ajalehest näinud.
Baarmen, kes oli teinud 112 Ocean Avenue majas tööd, kui seal veel DeFeode perekond elas, rääkis, et ka tema oli leidnud selle salajase ruumi. Peale seda hakkas ta nägema luupainajaid ja nägi neid mitmeid aastaid järjest. Ta rääkis:
“Mõnikord nägin ma unes, kuidas inimesed tapsid seal ruumis koeri ja sigu, kasutades nende verd mingiteks võigasteks riitusteks.”
Ühel ööl õues seistes märkas George Lutz oma tütre, Missy aknal deemonliku seanäo kujutist. Peale seda hakkas Missy pidevalt rääkima oma sõbrast, Jodie’st, kes olevat suurim põrsas, eda eales nähtud.
Ühel ööl osutas Missy akna poole, kust paistsid kaks helendavalt punast silma. Ta väitis, et see on Jodie ja ta tahaks samuti tuppa tulla. Seejärel viskas George Lutz tooli läbi selle akna, millele järgnes pikk haavatud looma ulgumine. “Ruigamine,” nagu nad hiljem seda kirjeldasid.
Needsamad silmad ilmusid ka trepi lähedal asuva akna taha. Kui George selle peale õue kontrollima jooksis, märkas ta lumel kellegi jälgi. Ükski inimene ei oleks saanud selliseid jälgi teha. Jäljed kuulusid mingile olendile, kes sarnanes hiiglaslikule seale.

Amityville’i õudus – Lutzide viimased päevad majas
Kathy Lutz väitis, et tundis pidevalt, kuidas nähtamatud käed teda kinni hoidsid. Ta olevat isegi korra leidnud punased käejäljed sealt, kust ta tundis end kinni hoitavat. Lõpuks hakkasid need käed lausa vigastusi tekitama – kohad, kust nähtamatud käed teda puudutasid, muutusid otsekui põletushaavadeks.
Kleepuv aine immitses tihti lagedest, treppidest ja uksealustest. Tualetipottide sisemus värvus iseenesest süsimustaks, otsekui oleks keegi need musta värviga katnud. Kathy Lutz üritas neid mitmete puhastusvahenditega pesta, kuid see ei aidanud mitte grammigi.
Valge keebiga “figuur”, nagu nad seda kirjeldasid, ilmus ühel päeval kaminatuppa. Seejärel keegi või miski tulistas seda ja selle figuuri kujutis jäi kaminatoa seinale püsima. See on siiani seal.
28 päeva hiljem põgenes Lutzide perekond sellest majast, jättes kappidesse oma riided ja külmikusse oma toidu. Perekond arvas, et kui nad ei oleks põgenenud, oleks juhtunud midagi väga halba.



Tõlkinud: Thor Cresado, 2010

Connecticutis Kummitab

Oli aasta 1988, kui Snedekeri perekond oli katsumustele alla vandumas – nende vanem poeg sai ravi vähi vastu ja terve perekond oli pankroti äärel. Snedekeri perekond elas New Yorkis, samal ajal, kui pereema Carmen Snedeker reisis koos oma pojaga New Yorki ja Connecticuti vahet, kus tema pojale võimaldati parimat ravi. Oma poja raske seisundi tõttu otsustasid nad Connecticuti kolida, kuna siis oleks elukoht haiglale ligemal. Carmen tundis, et tema palvetele on vastatud, kui ta nägi maja, mille üür oli neile taskukohane ja mis asus haiglale võimalikult ligidal. Nad arvasid, et see on juba üks võimalus, kuidas majanduslikust kitsikusest välja rabelema hakata.
Üsna kohe peale kolimist tegi Carmen keldrit koristades shokeeriva avastuse – osaliselt ehitusrusude ja ehitusmaterjalide alla olid peidetud tööriistad, mida kasutatakse tavaliselt surnukuurides. Maja ajalugu uurima hakates tegi Carmen avastuse, et maja olla kunagi kasutusel olnud, kui surnukuur.
Peaaegu kohe peale õõvastavat avastust hakkas nende vähihaige poeg kurtma, et ta nägevat veidraid varje ja kuulvat hääli. Ta rääkis oma emale, et ta nägi pidevalt mingit meest, kes oli riietatud musta-valge triibulisse ülikonda. Ta palus lausa end koju viimise asemel haiglasse jätta, kuna ta ei saavat nende üleloomulike nähtuste tõttu magada.
Peale seda, kui nende poeg lahkus majast, hakkasid need paranormaalsed nähtused mõjutama ka ülejäänud pere elu. Ühel hommikul, kui Carmen pesi köögipõrandat, avastas ta järsku, et vesi, millega ta põrandat pesi, oli muutunud veripunaseks ja omandanud õrna soolase roostelõhna. Ristid, mis majas erinevates kohtades rippusid, hakkasid ükshaaval kaduma, ilmudes taas nähtavale kas põrandal või seinal tagurpidi keeratuna.
Carmeni nõbu elas sel ajal koos nendega. Ühel ööl, kui ta magas, rünnati teda lausa füüsiliselt – nähtamatud käed tekitasid tema kehale verevalumeid ja kraapisid tema naha marraskile. Roosikrants, mis oli tal kaela ümber kinnitatud, tõmmati puruks, ning helmed loobiti üle terve toa laiali.
Järgnevatel nädalatel nähti deemonlikke olendeid üha rohkem.
Carmen kirjeldab: “Nad olid uskumatult võimsad. Üks neist oli väga kõhn, tugevalt rõhutatud põsesarnade, pikkade mustade juuste ja sitikmustade silmadega. Teine neist kandis musta-valge triibulist ülikonda ja temal olid vastupidiselt valged juuksed ja valged silmad. Tema jalad olid lakkamatus liikumises. Neid nägime nii mina, kui ka minu poeg. “

Carmeni eelnevalt õpihimuline poeg hakkas mõne aja pärast kandma tumedat riietust ja võis märgata ka muid dramaatilisi muutusi tema olemuses. Ta muutus iga hetkega aina vägivaldsemaks ja tigedamaks ja ta hakkas kirjutama tumedat, lausa häirivat luulet. Ühes tema kirjutatud luuletuses oli väga piltlikult kirjeldatud seksuaalakte surnukehadega.
Perekond tundis tihti majas ebatavalisi lõhnasid – roiskuva liha ja väljaheidete haisu. Ühel hetkel haaras ebamaine jõud Carmeni ja tema nõbu enda valdusesse, kui need koos köögis olid. Selle olemuse jõud keeras segi nende orienteerumisvõime ja halvas nad täielikult. Hirmust halvatuna hakkas Carmen korrutama Meie Isa palvet ning lõpuks deemon lahkus ja nad said jälle liigutada.
Carmenil oli mõistus otsas. Tema perekond oli sulaselges ohus, paranormaalsed nähtused muutusid iga päevaga aina hullemaks. Lootuses abi saada, helistas ta tunnustatud paranormaalsete asjade ekspertidele, Ed ja Lorraine Warrenile, anudes nende abi. Warrenid, kes said kuulsaks, uurides “Amityville Õuduse” lugu, nõustusid teda aitama. Ed, Lorraine ja nende meeskond sõna otseses mõttes kolisid Carmeni majja üheksaks nädalaks, et olla ise tunnistajaks kõikidele nendele ebamaistele asjadele, mis majas väidetavalt juhtusid.
John Zaffis, Ed Warreni nõbu, oli samuti üks inimestest, kes kuulus uurijate meeskonda. John rääkis, et kohe peale saabumist, hakkasid meeskonnaliikmed tundma, kuidas miski neid “puudutas”. Veel mäletas ta rääkida, et majas levisid pidevalt ilged lõhnad.
“Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, olid asjad läinud päris katastroofiliseks. Ühel õhtul istusin ma köögilaua taga ja vaatasin läbi oma märkmeid, kui ruum läks ääretult külmaks ja ma tundsin enda ümber midagi, mis poleks tohtinud seal olla. Ma hüüdsin teisi, kes magasid elutoas, kuid keegi ei ärganud üles. Ma vaatasin trepi poole ja ma nägin, kuidas “keegi” hakkas sinna ilmuma. Ruumi täitis nii jälk hais, et ma suutsin vaevalt hingata. Samal ajal, kui see olend nähtavale ilmus, kostis üle kogu maja heli, mis meenutas tuhandete ja tuhandete tiibade plaginat. Ma ei ole eluski nii hirmunud olnud. See olend hakkas aeglaselt trepist alla liikuma. See oli kõige koledam asi, mida ma ealeski näinud olen. Viimasel trepiastmel keeras see end minu poole ja küsis: “Kas sa tead, mida nad meile tegid? Kas tead?”. Ma lahkusin majast ja ei naasnud sinna kolm päeva,” jutustas John.

Lorraine Warren jutustas, et ta tundis seal majas midagi “kurja”. Kui ta seal ööbinud oli, kirjeldas ta seda nii:
“Magamistoas oli kunagi olnud luuk, mille kaudu tõsteti keldrist kirstusid üles. Seal ööbimise ajal kuulsin ma veidrat häält, mis meenutaski seda, kuidas keegi vinnas kettide abil kirstu üles. Kui ma Edi üles äratasin ja ta keldrit kontrollima läks, polnud seal mitte kedagi.”
Ka kutsuti kohale katoliku kiriku preester, kes õnnistas maja ja viis seal läbi mitmeid pühalikke riituseid, kuid peale kolme päeva rahu, naasid paranormaalsed nähtused, nagu need polekski vahepeal kadunud. Carmenit ja tema abikaasat, Al’i, ründasid olendid lakkamatult. Nende pihta loobiti erinevaid asju ja nende laste kehadele ilmusid kraapimisjäljed. Lõpuks otsustati majas läbi viia vaimude väljaajamine, ehk eksortsism. Vaimude väljaajamise käigus nägid pealtvaatajad, kuidas nõud ja pildiraamid rappusid ning seinte seest olevat kostnud paukuvat heli.
“Kuid peale eksortsismi tundus õhkkond palju kergem ja me tundsime rahu ja kergendustunnet,” meenutab John Zaffis.
Snedekeri perekond elas seal majas veel kaks ja pool aastat, kuni nad lõpuks kolisid. Nii palju, kui Carmen teadis rääkida, väitis ta:
“Peale meie kolimist pole ükski järgnev perekond majas mitte midagi paranormaalset kogenud.”
On möödunud üle kahekümne aasta. Sellest ajast saati on Carmen tundnud, kuidas negatiivsed jõud üritavad talle läheneda, kuid tema kõikumatu usk ja liigutamatu vaprus hoiavad need eemal.
“Keegi ei saa ilmselt kunagi teada, miks seal kummitas, kui meie seal elasime. Sellegipoolest me avastasime, et ühte meest, kes surnukuuris töötanud oli, süüdistati nekrofiilias, seega võis olla see põhjuseks, mis deemonlikud jõud laastama saatis,” rääkis Carmen.
"See oli kõige tähtsam juhtum, milles ma kunagi osalenud olen," ütles John Zaffis hetkekski kahtlemata. "See tõestas mulle, et deemonlikud nähtused on vägagi tõelised."


Tõlkis: Thor Cresado, 2010

Belli Nõia Koobas

Pole olemas võimsamat kummituslugu, kui Tennessee Belli nõia ajalugu. Oleks vaja lausa eraldi raamatut, et kronoloogiliselt kirjeldada kummituslikke juhtumeid, mis leidsid aset Robertson Country-s ajavahemikul 1817 kuni 1821 (ja seda on ka tehtud - Troy Taylori sulest ilmunud Season of the Witch), kuid lühidalt kirjeldades: Kohaliku farmeri Jochn Belli ja tema perekonda piinas müstiline ja vägivaldne vaim ligemale neli aastat. Kummituslike juhtumite hulka kuulusid viirastuslikud olendid, kehatud hääled, uskumatu vägivald ja lõpuks ka perepea John Belli surm --- Kõike seda läbi kurikuulsa Belli nõia käe läbi.
Õõvastavad sündmused algasid aastal 1817, kui Belli perekond hakkas kogema veidraid juhtumisi enda kodus. ?ks esimesi asju, mis hakkasid maja vaevama, olid koputamine, rappimishääled ja õõvastavad hääled, mis meenutasid küüntega seina kraapimist.
Nende vooditelt loobiti tekke ära, pereliikmeid löödi, kraabiti ja nende juukseid kisuti. Kõige hullemat piina pidi kannatama noor Elizabeth Bell, keda löödi, näpistati ja torgiti nõeltega. Alguses otsustas John Bell need sündmused enda teada hoida, kuid mõne aja pärast usaldas ta oma saladuse sõbrale, kes lõi uurimiskomitee. John Bell ja tema sõbrad avastasid, et kehatul häälel majas oli õõva tekitav intelligents. Mõne aja pärast leidis see olend omale hääle, ning sellest ajast ei olnud majas enam hetkekski vaikust.

Vaim tutvustas end kui Kate Batts-i nõid. Kate Batts oli Bellide naaber, kellega John oli kogenud hapuks läinud äritehinguid, mis hõlmas mõnda ostetud orja. Kate, nagu kohalik rahvas seda hinge kutsus, ilmutas end iga päev Bellide majas, et rahu rikkuda ja kogu elamist segi peksta. Inimesed kogu ümbruskonnast olid varsti teadlikud Belli nõiast ja peale seda külastas nõid tervet Robertson Country-t, andes endast märku erinevate häälte ja vägivalla aktidega.

Kummitus sai koguni nii kuulsaks, et kindral Andrew Jackson ise külastas Bellide kodu. Ka tema ei jäänud ilma kahtlastest sündmustest - Tema hobuvankri rattad keeldusid pööramast, kuni "nõid"seda lubanud ei olnud.

John Bell oli ka mitmete imelike haiguste ohver, milles võttis süü enda peale muidugi kurikuulus Belli nõid. Sel ajal, kui ta oli voodis haige, kiusas ja piinas vaim teda lakkamatult, nii et puhkust ta ei leidnudki. ?hel päeval jäi ta voodihaigeks, ning sellest ta enam ei paranenudki. Ta leiti meelemärkuseta ühel hommikul oma voodist, mille kõrval oli veider pudelike. Belli hingeõhk lehkas samamoodi, nagu must tõrvalaadne vedelik seal pudelis. Uurijad otsustasid valada tilga seda vedelikku kassi keelele ja vaadati, mis juhtub. Loom vajus hetkega surnuna põrandale. Sama juhtus ka John Belliga. Belli nõid kriiskas oma võidujoovastuses. Nõid ilmus isegi vaese Belli matustele, andes enda kohalolekust teada valju naeru, needmise ja laulmisega, kui meest hauda sängitati.
Belli nõid aga ei kadunud peale perepea surma. Tema järgmine sihtmärk oli peretütar Betsy Bell, keda nõid keelitas abiellumast oma armastatu, Joshua Gardneriga. Keegi ei tea, miks, kuid nõid lasi hiljem täies rahus Betsy-l abielluda kohaliku kooliõpetaja, Richard Powell-iga. Belli nõid lahkus üsna varsti perekonna juurest, jättes endast maha kohutava lubaduse seitsme aasta pärast naaseda. Ta tuligi tagasi, kimbutas perekonda kahe nädala jagu, kuid kadus seejärel jäljetult. Perekond usub siiani, et ta pole kaugele läinud...

Kes oli Belli nõid? Oli ta tõesti kummitus, kes oli seotud elusa inimesega? Või kujundas Kate Batts-i kibestunud ja vihane mõttemaailm eraldi olemuse? Või oli see hoopis Betsy Belli energiast toituv poltergeist? Keegi ei teadnud seda ja ei saa ka kunagi teda - Kuid mis iganes see ka ei ole, paljud usuvad, et Belli nõid pole Adamsist, Tennesseest lahkunudki...

Punase jõe ligidal, endise Belli farmi aladel on koobas, mida kutsutakse ka Belli nõia koopaks. Tänu paljudele kuulujuttudele, paistsid paljud inimesed arvavat, et selles koopas puhkas Belli nõia vaim, kui ta parasjagu Belli perekonda ei terroriseerinud. Teised aga arvavad, et see koobas on "uks";, mille kaudu Kate sisenes siia maailma, ning, ehk teeb ta seda ühel päeval jälle? Kuid, kui arvesse võtta kordi, kui palju on teatatud veidratest intsidentidest Belli nõia koopa juures, ei ole tema tagasitulek nii kahtlane, kui tunduda võib.
Kuigi koobas on viimasel ajal aina kuulsust kogunud, leidub ka neid, kes kahtlevad koopa spirituaalses minevikus. Arvatakse, et vanasti kasutati koobast selleks, et hoida toitu külmana. Räägiti ka, et Kate-i häält oli tihti koopa ümbruses kuulda, ning ühel päeval olevat väga lähedalt kokku puutunud Kate Battsi endaga.. Koobas ise asus suure järsaku keskel, mis lookles piki jõekallast. Koopasuu ise on väga lai, kuid koopasse viib sisse tegelikult üpriski kitsas tunnel. Koobas ei ole eriti suur, võrreldes teiste tavapäraste koobastega, aga siiski on koopa tegelik pikkus teadmata, kuna külastajatel on lubatud minna vaid 152 meetri kaugusele. Kuigi geoloogiliselt võttes on see kuivkoobas, mis on uuristatud enamasti paekivi sisse, siis märgade ilmade korral purskab täpselt koopa suu juurest vihmavetest tekkinud hoovus. Tänu sellele ei lasta külastajaid sel ajal sinna, kuna üksteisega suhtlemine üle voolava vee möirgamise on võimatu ja koobas on väga raskesti ligipääsetav. Kuivadel aegadel on koobas olnud päris korralik atraktsioon närvikõdi-otsijadele ja kummitusjahtijatele. Kui oled jõudnud koopasuust sisse, näed sa suurt ruumi, millest läheb kohe edasi väike, kitsam tunnel. Selle tunneli lõpus leidub veel üks avaram ruum, kuid sealt läheb koobas juba palju kitsamaks ja ka ohtlikumaks.

Belli nõia koobas sattus kõige esimesena huviorbiiti mehele, kelle nimi oli Bill Eden. Tema oli esimene Bellide maalapi omanik peale kõiki neid aastaid. Edenil oli koopa kohta päris palju informatsiooni ja ta oli ka täiesti teadlik nendest veidratest sündmustest, mis leidsid aset koopa ümber ja John Belli vanal maalapil. Kuigi Eden oli vaid farmer, lisas ta koopale ka enda poolt midagi, ehitades sinna elektrilised valgustid., kuid see oli ka kõik.
Hoolimata sellest, et koobas ei olnud viimasele tasemele välja arendatud, püüdis see sadade külastajate pilke igal aastal. Bill osutas alati koopa külastamise teenust, kuigi ta ei teadnud peaaegu kunagi, kuidas külastajad olid selle koha kohta kuulnud või selle üles leidnud. Kusagil ei olnud ühtegi teeviita, kuid külastajad leidsid alati tee koopani, ning pärisid Edenilt nõia kohta ja palusid tal ka endaga seal juhtunud veidraid juhtumisi rääkida.

Kuigi palju imelikke juhtumeid leidis just aset külalistega koopas, oli Edenil tõesti ka endal rääkida imelikke juhtumeid enda kogemustest. Näiteks, oli ühel päeval ilmunud Edeni juurde mees, kes palus end lasta koobast vaatama. Naine oli kaasa võtnud ka grupi oma sõpru, ning koos Edeniga mindigi viieteise liikmelise grupiga mööda koopa ohtlikke käänakuid lõpu poole. Täiesti etteaimamatult ja järsult istus gruppi juhtiv naine keset rada maha. Naisele kõige lähemal olev inimene oli küsinud, et miks naine seal maha istuda kavatses. Naine aga seepeale vastanud, et ta ei kavatsenudki. Tema ainult tundis vastupandamatut piinavat jõudu, mis teda nagu raskusjõul sinna istuma oli surunud. Teiste abiga aidati naine püsti ja kanti koopast välja tema auto juurde, kus teda tuli päris kaua turgutada.

Bill Eden ei suutnud kokku lugeda, mitu "juhtumit"tal endal on seal koopas üksi olles juhtunud. Ta väitis, et kuuleb seal alalõpmata kajavaid samme, kuid ei näe mitte kedagi. Tema väitel tulevad paljud inimesed siia, et näha kummitust või nõida või kuidas iganes teda kutsuda. Eden nimetab teda lihtsalt Hingeks. Ta näeb välja nagu hägune pilt inimesest, kes seisab sinu poole seljaga, tehtud raskest lumivalgest udust või tolmust. Kuid ta olevat nii ühtlaste piirjoontega, et temast läbi näha ei saanud. Sellel olid täiesti selged inimese piirjooned, peaaegu alla välja, kuni pahkluudeni See ei puudutanudki põrandat - Ta lihtsalt triivis ringi.

Nagu Eden mainis, paljud inimesed tulid koopasse vaatama või kogema sündmusi Belli nõiaga, pidid paljud minema tagas longuspäi. Aga leidus ka neid, kes olid nii õnnelikud, et nad kogesid palju-palju rohkemat, kui nad lootnud olid.

Eden oli viinud grupi noori koopasse ringi uitama. Peale rännakut jäid nad koopa tunneli ees olevasse ruumi juttu rääkima ja Bill rääkis Edenile oma kogemustest koopas. Kui noored hakkasid koopast lahkuma, kurtis üks tüdruk, et ta on väga pettunud selles, et koopas midagi erilist ei juhtunud ja seadis üldse kogu koopa kummitamise kahtluse alla. Ta jätkas oma monoloogi kuni kitsa tunnelini, mis ühendas kahte suuremat ruumi. Teistel noortel paistis olevat koopas kvaliteetaeg ja Eden oli harjunud kuulma itsitusi, naeru ja kiljatusi, kui ta just nooremapoolseid inimesi koobast uurima viis. Tüdruk, kes oli koopas pettunud, kõndis sel hetkel täpselt Edeni ette.
Ta kõndis edasi ja ja koperdas järsult tagasi, otsekui oleks teda tõugatud. Ta astus paar sammu tagasi ja istus koopapõrandale maha. Tüdruk väitis, et keegi olevat andnud talle laksu, kuigi Eden väitis vastupidist. Eden juhatas noored koopasuu juurde, ise skeptilisust täis. Kui nad päevavalguse kätte jõudsid, nägi Eden oma suureks üllatuseks, et tüdruku nägu oli punane ja tema põsel oli selge punetav käelaik, täpselt selles kohas, kus tüdruk väitis olevat laksatust tundnud!

1977 aasta varasuvel tulid mõned noored sõdurid Kentucky-st koobast külastama. Eden viiski grupi koopasse tuurile ja, nagu tavaks, istuti koopa eesruumis ja räägiti juhtumitest, mis olid kunagi farmis juhtunud.

Üks meestest avaldas viisakat kahtlust nende lugude tõesuses. Ta oli käinud paljudes kohtades, mille kohta räägiti kummituslugusid, kuid polnud kunagi kogenud midagi ebatavalist. Eden naeris ja patsutas meest õlale. Ta oli selles kohas näinud nii palju kummalisi asju, et ta teadis väga hästi, et midagi siin toimus. "Kui sinuga midagi ebatavalist juhtuks, siis vaevalt sa siia tagasi tulla julgeks"lisas Eden naerulise grimassiga.
Grupp rääkis veel pikalt edasi, ning kui oli aeg lahkumiseks, liikusid kõik vaikselt väljapääsu poole, välja arvatud noormees, kes avaldas kahtlust lugude tõesuses. "Härra Eden, palun tulge appi. Ma ei saa püsti!"hüüdis ta Edenile. Eden ja teised arvasid, et poiss tegi nalja ja nad kõik hakkasid naerma. Nad naersid kuni Eden taipas, et midagi on väga valesti. Piisas ühest pilgust, et näha, kuidas noormees hädiselt abi palus ja tema nägu oli pingutamisest nii higine, nagu keegi oleks talle ämbritäie vett pähe kallanud. Ta ulatas noormehele abikäe ja tundis, kuidas ta käsi oli külm ja tuim, nagu poiss oleks hakanud shokki langema.

Kahtlev sõdur hüüdis endiselt appi ja väitis, et tunneb tugevaid külmasid käsi enda rindkere ümber, mis pigistasid teda tugevalt ja takistasid tal hingamast. Eden ja teised sõdurid aitasid mehe jalule ja talutasid ta koopasuu juurde, kus Eden kastis poisi näo jahedasse vette, mis koopasuu juures jooksis. Kui sõdur sai oma kindluse tagasi ja suutis omal jalal kõndida, suundusid nad koopast välja. Selleks ajaks, kui nad lahkuma hakkasid, ei kurtnud sõdur enam mingite kahtlaste sümptomite üle. Samamoodi ei kurtnud sõdur enam ka selle üle, et need lood oleks olnud välja mõeldud. Auto juurde suundudes hüüdis sõdur Edenile "Teil oli ühes asjas õigus, härra Eden. Siia ma enam tagasi ei tule! "; .

Koopa praegused omanikud on Chris ja Walter Kirby, kes on tänu Bill Edenile kogunud väga palju kuulsust. Walter ajab tubakaäri ja Chris hoolitseb selle eest, et koopasse edaspidigi avastamisretkesid teha ja ekspeditsioone korraldada. Suvehooajal on see ülesanne rohkem kui täiskohaga töö.
Kirby-d ostsid maatüki 1993 aasta aprillis. See koht oli olnud peale Bill Edeni surma aastaid tühi, kuid alates sellest suvest oli koobas taaskord avatud. Järgmise aastanumbri jooksul tehti koopas palju uuendusi, sealhulgas ka uued elektroonilised valgustid, uus elektrisüsteem, uuem ja turvalisem rada koopasse, puust rajad koopasse, et mõned kohad oleks paremini läbitavad ja paljud teised taolised uuendused. Need püsivad seal tänapäevani.

Väga lühidalt peale seda, kui Kirby-d maa-ala ostsid ja koopa taas kasutamiskõlblikuks muutsid, said nad aru, et ostetud kinnisvaral ei olnud kõik korras. Nad märkasid, et siin ja seal kuulsid nad hääli, millel ei paistnud mitte mingit seletust olevat. "Me oleme neid kuulnud nii koopas, kui ka talumajas sees"ütles Chris intervjuu ajal. "Minu arvates, kui te otsite kohta, kus kummitab, siis te olete ka selle leidnud! Esiteks, on sellel kohal juba kummitava koha maine juures. Koopa esisel alal oli kunagi palju aega tagasi indiaanlaste matmispaik. Samas, eelmine omanik on meie magamistoas surnud!";

Ühel päeval juhatas Chris koos oma koeraga taas koopasse ühte ekskurssiooni.Ta avas just metallväravaid, mis koopa juurde viisid, kui ta kuulis kummalist häält - Sellist häält oli ka kuulnud endine omanik Bill Eden. "See oli nagu ääretult kähisev hingamine"rääkis ta. "Täpselt selline tunne, nagu keegi ahmiks lämbudes õhku. See kestis vaid loetud sekundid, ning kadus siis järsult."Chris kontrollis gruppi, kuid viimased olid samal ajal lõbusasti juttu puhunud ja keegi teine ei kuulnud mitte midagi.

Ekskurssioon liikus edasi läbi esimese ruumi, mööda kitsast tunnelit teise ruumini. Siin, nagu oli Koopa Ekskurssioonidel tavaks, rääkis Chris õõvastavaid lugusid, mis koopa ja taluga olid kaasas käinud. Samal ajal, kui ta rääkis, reageeris koer millegile, mida keegi teine ei näinud. Ta tõusis püsti, hakkas ogaralt urisema ja oma hambaid näitama. Grupp päris närviliselt, et mis koeral viga on, kuid Chrisil polnud aimugi. Tal õnnestus koer maha rahustad, kuid koer hakkas niuksuma ja tõmbas saba jalge vahele. Ta puges värisedes Chrisi ligidale ja selsamal hetkel kustus tema taskulamp.

"Ma arvasin alguses, et lihtsalt patarei sai tühjaks,"meenutas Chris, "kuid äkitselt lõpetas ka ühe tüdruku videokaamera töötamise. Me seisime nagu soolasambad ja ma olin valmis võimalikult kiiresti koopast välja põgenema ja ega teisedki teistmoodi ei arvanud!";

Chris rääkis ka ilmutistest, mida paljud koopa külastajad ja nemad ise olid näinud. Räägiti, et need kujundid olid hägused ja udused, need ilmusid koopa erinevates kohtades vaid hetkeks, et seejärel uuesti kaduda. Peale selle olevat ka paljud näinud koopa ligidal oleva tee seest ilmuvaid aurujugasid. Neid väideti nähtavat ainult silmanurgast, ning kui hakata täpsemalt vaatama, olid need jälle kadunud.

Üks legendidest, mis koopaga kaasas käis oli kivide koopast kaasa viimine. Mõned uskusid, et selle koha energia oli ka süübinud koopa seintesse ja kõike seda hõlmavasse ja kui sealt mida kaasa võtta, näiteks nagu kivi, saad sa endaga kaasa kaitsva energiavälja, kui kivi enda lähedal hoiad, nagu talismani. Teised nii positiivsed ei olnud - nemad uskusid, et kui koopast midagi kaasa võtta jälitab Belli nõid sind kõikjal elu lõpuni!

See traditsioon olevat saanud alguse aastaid tagasi, kui teetöölised leidsid sealt lähistelt naisterahva säilmed. Kuna oli teada, et Belli maa-aladel oli kunagi indiaanlaste matmispaik, otsustati, et naise säilmed asetatakse puhkama Belli koopasse. Säilmed viidi koopa esimesse ruumi, kuid kahjuks ei jäänud need sinna kauaks.
Vähese aja jooksul nihverdasid koopa külastajad ükshaaval naise säilmed sealt koopast ära - kuid ei, mitte ilma maksmata! Liikusid ringi jutud, et kõikidega, kes julgesid koopast naise säilmeid endaga kaasa võtta, saatsid mitme päeva jooksul õnnetused ja ebaõnnestumised. Viimase paari aasta jooksul olen ma (ehk siis Troy Taylor) saanud teateid inimestelt, et nad on võtnud Belli nõia koopast kaasa kive, ning peale selle on nad kogenud ebaõnnestumisi ja kahtlaseid kokkusattumusi ja imelikke nähtusid nende endises mitte-kummitavas kodus. Chris Kirby väidab, et on saanud paari viimase aasta jooksul mitmeid pakke, millega saadetakse tagasi kive ja muid asju, mida koopast on kaasa võetud. Peale seda, kui ohvrid olid kivid koju viinud, hakkasid nad kannatama väga imelike õnnetuste ja juhtumiste all. Nad arvasid, et kivide tagastamine koopasse võiks ehk nende probleemid lahendada.

Alates hilistest seitsmekümnendatest on Belli nõia koobas olnud sihtmärgiks paljudele kummitusejahtijatele ja närvikõdi otsijatele. Imelikke fenomene on selle maalapi kohta teatatud sajandeid, alates sellest ajast, kui seal elasid veel Belli perekond aastatel 1810-1820. Imelikud sündmused kestavad seal tänapäevani. Kõik, kellel tekkis huvi, võivad võtta ette retke Tennessee väikelinna Adamsisse ja külastada Belli nõia koobast - Kui te julgete!

Tõlge põhineb Troy Taylori jutustusel.
Tõlkinud Thor Cresado, 2008
Copyright 2003-2008 by Troy Taylor. All Rights Reserved.

Villisca Kirvemõrvari Maja

Villisca asub kaugel Iowa nurgas, kaugel kaasaegsetest superlinnadest, ning sama kaugel teistest linnadest, milles oli samuti vaid paartuhat hingelist. See on täiesti isoleeritud koht, kuhu pääeseb vaid vana kaherealise kiirtee kaudu, ja uskuge või mitte, aastal 1900 oli see linnake värvikas ja ilus. Nendel aegadel oli Villisca, mis tõlkes tähendab "kaunist vaadet", õitsev linnake, kus elas üle 2 500 inimese. Tänavaid ääristasid õitsvad ärid ja linnast käis iga päev läbi mitu tosinat trammi. See oli populaarne koht üle kogu Montginery, mis pakkus mitte ainult õitsvaid ärisid, vaid ka restorane ja teatreidki.
Villisca oli kokkuhoidev kohake, kus kõik tundsid kõiki. See rahumeelsus ja usaldus kadus 10. juunil 1912, kui leiti kaheksa verist laipa, otse linna kauneimal tänaval asuvast majast. J.B. Moore'I perekond, austatud ja kõigile meeldivad, koos kahe külalisega, leiti mõrvatult nende endi vooditest. Ja praegu, rohkem kui 90 aastat hiljem, on see kuritegu siiani lahendamata.
Mis juhtus sellel tumedal öösel Villiscas? Ja mis põhjustas selle, et vähemalt mõne mõrvatu hing sinna majja maha jäi?

Verine Mõrv

Edela-Iowas, Villisca nimelises linnakeses oli soe õhtu, linn säras loojuva päikese helgis. Õhtusöögiaeg oli ammuilma läbi, ning nii mõnedki lahkusid varjulistelt verandadelt, kui päeva kuumus kaduma hakkas. Poed suleti järgemööda, ning tänavate pimenedes, võis märgata kodudes üha rohkem süüdatud tulesid. Presbyteriani kirikust kostus tänavale muusikat, naermist ja viisakat plaksutamist. Päevane noortekeskus suleti umbes kella poole kümne paiku õhtul, ja üsna pea valgusid tänavale jõmpsikad, kes igaüks omasse kodusse läks.

Sarah Moore, kes oli selle päevakeskuse juhataja, kogus kokku oma perekonna ja läks nendega samuti kodu poole. Temaga koos olid tema abikaasa, Josiah, keda tunti linnakeses kui J.B., ja nende lapsed, Herman, Catherine, Boyd ja Paul. Kaks koort tütarlast. Moore'i laste sõbrad, kes samuti päevakeskuses käisid, ühinesid Moore'idega, ja läksid nende juurde öömajale.

Järgmisel hommikul, kümnendal juunil, astus Mary Peckham, Moore'ide naaber, välja oma tagauksest, et oma linad nööridele kuivama asetada. Kuni Mary aias toimetas, läks palju aega mööda ja ta mõistis, et Moore'id pole veel kordagi majast väljas käinud, et samuti enda koduste toimetamistega alustada, ning ka nende maja oli kuidagi liiga vaikne. See oli väga imelik, kuna J.B. läks alati varahommikul tööle, ning Sarah oli alati hommikul üleval, et kõigile hommikusööki vaaritada. Moore'ide maja oli täis noori lapsi, kes tavaliselt hommikuti olid väga lärmakad ja kisakõrid. Kas Moore'id olid haiged? Mary ootas veel mõned minutid, ning siis suundus naabermajani, ning koputas välisuksele. Majas oli ikka veel õõvastavalt vaikne. Ta ootas veel paar hetke, ning koputas siis uuesti. Ikka veel ei tulnud keegi ukse peale, ning siis üritas ta ust avada, et pista pea ukse vahelt sisse, ning Sarah't hüüda. Ta katsus ukselinki, ning avastas, et uks oli seestpoolt lukku keeratud.

Mary läks tagaaeda väikese aediku juurde, ning lasi kanad õue peale ringi kõndima. Ta mõtles, et see on vähim, mis ta sai Sarah'i aitamiseks teha, kes kindlasti kodus haigena vaevleb. Peale seda, kui ta oli kanad välja lasknud, läks ta tagasi enda majja, kuid mida rohkem ta hiirvaiksele naabermajale mõtles, seda rohkem ta muretsema hakkas. Viimaks, kui ta seda enam taluda ei suutnud, võttis ta telefoni, et helistada J.B vennale, Ross Moore'ile, ja ta lubas läbi tulla nii kiiresti, kui võimalik. See oli esimene asi, mis lükkas käima terve ajastu kõige julmema kriminaaluurimise.

Kui Ross Moore saabus oma venna majja, kohtus ta Mary Peckhamiga, kes senimaani üritas kedagi naabermajast üles äratada. Ross proovis ise ust avada, kuid veendus, et uks oli kindlalt kinni. Seejärel küünitas ta magamistoa aknast sisse vaatama, kuid oli liiga pime, et midagi märgata. Ta läks uuesti ukse juurde, tagus seda rusikaga ja hüüdis oma venda ja vennanaist. Ikka ei olnud vastust. Ta võttis enda võtmekimbu, otsis välja selle, mis esiukse avas. Moore astus majja, Mary tema kannul. Moore vaatas ringi, kuid ei näinud köögis kedagi. Ta hüüdis oma venda, kuid ei saanud vastust. Esiku teises otsas oli uks, mis viis ühte laste magamistuppa. Ta avas ettevaatlikult ukse ja vaatas tuppa. Ta kiunatas, kui nägi kahte verist keha voodite peal lamamas, linadel verised plekid. Moore ei vaadanud kordagi, et kes seal lamas. Ta jooksis tagasi välja ja karjus, et Mary sheriffi kutsuks --- keegi oli mõrvatud!
Linnakese korravalvur Hank Horton jõudis kohale üsna pea, ning otsis terve maja läbi. Need kaks surnukeha allkorrusel kuulusid 12 aastasele Lena Stillingerile ja 8 aastasele Ina Stillingerile. Tüdrukud olid Moore'ide juures öömajal. Nad olid tulnud koos Moorie'i perekonnaga peale kirikuprogrammi. Kõik Moore'i perekonna liikmed leiti ülemise korruse magamistubadest. Kõik perekonnaliikmed olid brutaalselt mõrvatud, nende koljud olid kirvega purustatud. Ohvriteks olid: 43 aastane Josiah Moore, 44 aastane Sarah Moore, 11 aastane Herman, 10 aastane Catherine, 7 aastane Boyd, 5 aastane Paul ja eelmainitud Stillingeri õed.
Sama kiiresti, kui mõrvad avastati, levis ka linnas ringi jutt sarimõrvarist. Kuna sõbrad, naabrid ja muidu seiklusteotsijad tunglesid pidevalt maja ümbruses, kaotas politsei kiiresti kontrolli kuriteopaiga üle. Räägitakse, et sõna otseses mõttes, sajad inimesed marssisid Moore'ide majast läbi, jõllitasid surnukehasid ja puutusid kõike, enne kui Villisca Politseiprefekt saabus, et kuriteopaik sulgeda. Praegu oleks kerge näidata kohaliku politsei peale näpuga, kuid siiski, aastal 1912, oli selliste mõrvade lahendamine peaaegu võimatu. Sel ajal oli sõrmejälgede kontrollimine väga uus asi, sündmuskohast tehti pilte väga harva ja DNA proovid olid veel kümnete aastate kaugusel tulevikus.
Lühidalt, sellise kaliibriga mõrvasid ei olnud sellises maakohas aastal 1912 väga pikka aega nähtud. Sellest hoolimata, uurijad said siiski mõned tähtsad märkmed kirja, enne, kui kõik tõendid hävinesid. Nagu arvata, kõik tõendid, mis majja jäid, need hävinesid.
Tänu sellele on mõrvad tänaseni lahendamata.

Veri nende kätel?

Kuigi kedagi ei mõistetud mõrvades kunagi süüdi, siis kahtlusalustest seal puudu ei tulnud. Järgmistel päevadel, peale mõrvu, olid igas ajalehes pidevalt neli nime. Kuid siiski, kahtlused kustusid kiiresti, alibid leidsid kinnitust ja motiivid langesid ära. Kohalik politsei, riiklik korrakaitse, eradetektiivid ja pearahakütid järgisid igat võimalikku juhtnööri, kuid ei tuvastatud siiski midagi. Kümneid teooriaid pakuti välja, ja taaskord tundus, et asi hakkab lahenema, kuid siiski vajus asi taas koost. Aja jooksul hakkas võimalus aina kahanema, et see asi üldse laheneb, ning lõpuks kustus üldse lootus, ja asi jäigi soiku.

Tänapäeval on ajaloolastel ja muidu asjast huvitatutel oma teooriad, kes kuritöö korda saatsid. Paljud uskusid, et mõrvariks oli kohalik mees, kes oli ohvrite tuttav, samas teised uskusid, et mõrvariks oli hulluks läinud preester, mõni juhuslik hulkur või ohtlik sarimõrtsukas. Peamised kahtlusalused:
- Frank F. Jones, silmapaistev Villisca elanik ja riigi senaator. J.B Moore töötas Jones'i heaks mitu aastat, kuni ta avas oma iseseisva äri aastal 1908. Mitmete elanike sõnul, oli Jones äärmiselt vihane, et Moore lahkus tema alluvusest ning avas oma äri, võttes oma partneriks John Deere. Jones oli ka kahtlemata linna mõjuvõimsaim mees, ning ta poleks kannatanud ära, nagu öeldakse, "lüüa saamist". Aga kas see oleks olnud piisav põhjus mõrvata Moore'i ja tervet tema perekonda? Mõned räägivad, et asja tegid hullemaks kuulujutud selle kohta, et Moore'il oli afäär Jones'i tütre, Danaga. Kuigi tõendeid mingist armuafäärist ei olnud, siis kuulujutud selle kohta ringlesid kogu aeg. See võis endast välja viia nii Frank Jones'i, kui tema poja, Alberti.
- William Mansfield oli mees, keda arvati olevat Jones'i "musta töö" tegija. Sellest ajast, kui uurimisse sekkus Burnsi Detektiivibüroo Kansasest, nende peadetektiiv, James Newton Wilkerson, kahtlustas kuni lõpuni välja, et Jones on asjaga seotud. Ta süüdistas avalikult Frank ja Albert Jones'i selles, et palkasid mehe nimega William Mansfield, tapatööd sooritama. Samuti uskus ta, et J.B. Moore oli ainuke sihtmärk, kuid Mansfield läks ja tappis kõik, kes majas viibisid. Kumbagi Jones'idest ei vahistatud kunagi, ning nemad jätkasid kindlakäeliselt oma süütuse väitmist.

Mansfield oli pärit Blue Islandilt, Illinoisist. Wilkerson uskus, et Mansfield, kes oli ka tuntud nimede George Worley ja Jack Tumbaugh' all, oli kokaiinisõltlane ja oli ka vastutav mõnede muude mõrvade eest. Tema uurimine paljastas, et teised mõrvad olid sooritatud peaaegu samamoodi, millest ta järeldas, et kõikide nende taga oli üks ja sama isik. Wilkersonil õnnestus aastal 1916 veenda ülemkohust, et need avaksid juurdluse, ning Mansfield vahistati ja toodi Kansases kohtu ette. Kuid Mansfieldil õnnestus hankida vettpidavaid tõendeid, et ta oli Illinoisis sel ajal, kui sooritati Villisca mõrvad. Kuna rohkem tõendeid Mansfieldi vastu ei leitud, lasti ta vabadusse.
- Reverend George Kelly, ringi rändav preester, oli ka üks peamisi kahtlusaluseid. Teda kirjeldati kui ettevaatliku väikest meest, peast eemale hoidvate kõrvade, silmapaistva ninaga, kõrge otsaesise ja laia suuga. Inimesed rääkisid, et tema tumedad silmad ei jõudnud teisteni. Ta oli kergesti erutuv ja ta rääkis tavaliselt nii kiiresti, et temast oli raske aru saada. Räägiti ka, et mees eritas ülearu sülge ja sülgas kõiki tahtmatult täis, kui ta oma kiiret juttu puhus.
Kelly ja tema naine elasid Iowas, Makedoonias aastal 1912, peale mitut aastat jutlustamist keskläänes. Ta jätkas palverändurina ja ta oli Päevakeskuses sellel õhtul, kui mõrvad toimusid. Tema kohalolek mõrvade ajal ja tema haihtumine 10. juuni varastel hommikutundidel tegid tema peamiseks kahtlusaluseks mõrvades. Räägiti ka, et vaimulik pihtis rongiga Makedooniasse tagasi sõites, et tema oli mõrvad sooritanud,kuna nägi nägemust, mis ütles talle: "Tapa, ja tapa täielikult", fraas, mis pärineb piiblist.

Siiski, enne tema "ülestunnistust", kirjutas Kelly võimudele mitmeid kirju Moore/Stillingeri mõrvade kohta. Kirjades paistis, et Kellyle olid mõrvad saanud kinnisideeks ja ta kirjutas asju, mida teaks vaid õige mõrvar. Tema ülestunistusi mõrvade kohta kuulsid mitu inimest rongis, enne kui mõrvadest üldse teada saadi. Tõsi või ei, otsustage ise, kuid Kelly saatis pesumajja ühe verise särgi, mida kunagi enam ei nähtud...
Kelly siiski arreteeriti aastal 1914, kuid mitte mõrvade eest. Ta saadeti trellide taha selle eest, et ta saatis võimuorganitele vulgaarse ja rõveda sisuga kirju, ning ta mõisteti selle eest vangi. Vangimaja asemel aga sattus ta vaimuhaiglasse. Aastaks 1917 oli kahtlus taas Kelly peale langenud ja ta saadeti mõrvades süüdistatuna kohtu alla. Tal õnnestus siiski oma jälgi nii palju segada ja oa tunnistusi muuta, et ta mõisteti õigeks.

- Andy Sawyer: Hoolimata sellest, et nii mõnegi kohaliku inimese kohta olid väga tugevad tõendid, ei suutnud uurijad mööda vaadata faktist, et lähiajal oli palju sarnaseid mõrvu toimunud kesk-läänes. Tänu sellele jäi pidama väga kindel usk, et tegu võib olla sarimõrtsukaga. Kuigi paljusid rändureid ja võõraid asukaid süüdistati aja jooksul seotuses Villisca mõrvadega, olid mõned, kes kõigi nendesuguste eest seisid. Üks neist oli mees nimega Andy Sawyer. Kuigi Sawyerit ei sidunud mõrvadega ükski reaalne asitõend, käis tema nimi uurimisest mitmeid kordi läbi. Sawyeri andis välja tema boss, kes paistis teadvat mõrvadest rohkem, kui ta tohiks. Ta oskas kindlalt väita, et Sawyer magab öösiti, kirves kaisus, ning peab oma kirvega maha pikkasid dialooge. Sawyer arreteeriti ja toodi ülekuulamiseks uurijateni,kuid vabastati kohe, kuna avastati, et tema kohta on ametlikud tõendid, et ta viibis mõrvade ajal Osceolas, Iowas kohalike ametivõimude juures vahi all. Ta vahistati ringi hulkumise eest, ning kohalik ¹heriff saatis ta rongiga koju umbes kell 23:00, 9 juuni õhtul. Kas ta oleks jõudnud veel õigeks ajaks Villiscasse, et mõrvad sooritada? Tema ülemus ja muud närvilised linnakodanikud uskusid, et kindlasti oleks, kuid seda ei tõestatud kunagi, ning Sawyer haihtus ajalukku.

- Henry Moore (polnud perekonnaga suguluses) oli kõige tõenäolisem kahtlusalune "hulkurite" kategoorias. Kuigi tema perekonnanimi on ohvrite omadega ühtiv, ei olnud ta nendega suguluses. Kuigi teda süüdistati täpselt samades asjades, kui Mansfieldi, mõistetigi Moore mõrvades süüdi. Mõned uskusid, et peale Villisca mõrvade oli ta veel vastutav Kesk-ida verise mõrvalaine eest. Moore võeti vastutusele aastal 1912 oma ema ning vanaema mõrva eest Columbias. Ta tappis mõlemad oma ohvrid kirvega, ning kui see polnud veel piisavalt õudne, siis see mõrvade laine kestis poolteist aastat, millesse kuulus üle 20 mõrva kokku viies riigis. Arvatakse, et Villisca mõrvad aitasidki uurijad Moore'i jälgedele.
Tapmiste lainet poleks ilmselt avastatudki, kui Villisca poleks abi palunud föderaalidelt, lahendamaks kohaliku mõrvari juhtumit aastal 1912. Politseil oli ohvrite jõhkralt moonutatud surnukehad, kuid ei ühtegi juhtlõnga juurdluse edasi viimiseks.
Föderaalohvitser M.W. McClaughry määrati seda juhtumit uurima, ning tema uurimus paljastas, et Villisca mõrvad ei olnud unikaalsed. 9 kuud enne seda, 1911 aasta septembris, oli toimunud samasugune mõrv Colorado Springs'is. Seal tapeti H.C. Wayne, tema naine ja tema laps, ning proua A.J. Burnham koos tema kahe lapsega. Kuu hiljem, oktoobris, mõrvati samal viisil Dewsonite perekond Monmouthis, Illinoisis, ning veel nädalake hiljem, Showmani perekonna viis liiget Ellsworthis, une pealt, nende voodites. Kõikide juhtumite puhul oli mõrvar ohvrite majja sisse murdnud hilisõhtul, ning terve maja rahva tapnud unepealt, nende voodites, kirvega...

5. juunil 1912 --- vaid paar päeva enne Villisca tragöödiat --- tapeti Paolas, Kansases Rollin Hudson ning tema naine. Mõrvad sooritati, nagu kõik eelmised, ning nagu järgmine, Villiscas. McClaughry oli veendunud, et mõrvade taga oli üks ja sama sarimõrvar. Ja kuigi ta oli kõva detektiiv, oli see puhas õnn ja kokkusattumus, et Henry Moore tema teele sattus. McClaughry isa oli Leavenworthi föderaalvangla valvur, ning tal oli nõõ mõnigi tutvus föderaalsüsteemis. Kui ta kuulis, et Henry Moore kannab eluaegset karistust oma ema ja vanaema mõrva eest, informeeris ta sellest ka oma poega. Lõpuks, kui asitõendeid oli igas juhtumis võrreldud, saadi selgeks, et kõik juhtumid on omavahel seotud, nind McClaughry süüdistas Moore'i 23-s mõrvas.
Kahjuks ei võtnud keegi neid tõendeid tõsiselt, ning enamus olid rahul seletusega, et mõrvar on hoopis reverend George Kelly, kes "tunnistas" üles Villisca mõrvad. Kellyt ei saanud siiski süüdi mõista, kuna tema seisund näitas tõsist vaimset hälvet. Peale kahte põhjalikku kohtuprotsessi mõisteti reverend George Kelly õigeks.
Nende kohtuprotsesside saginas ja tunglemises unustati muidugi ära McClaughry versioon asjast. Siiski, oli McClaughry veendunud, et süüdi oli Moore ja ta oli müsteeriumi lahendanud.

Ametlikult on asi muide tänapäevani avatud.

Moore'i maja kummitused

10. juunil aastal 1912 sai väiksest Villisca peremajast toimumispaik ajastu kõige räigemale mõrvale. J.B. Moore'i perekond ja 2 öömajalist tapeti une pealt kirvelöökidega peapiirkonda. Maja jättis endast jälje Ameerika kriminaalminevikku, ning samuti jättis ta endast maha tontliku legendi.
Aastate jooksul oli majal palju omanikke ja üürnikke, kuid aastal 1994 pakkus kohalik kinnisvaramaakler maja müügiks Darwin ja Martha Linn'ile, kes sel ajal tegelesid Villisca linnas vana muuseumiga. Linnid ostsid maja ära, kuna see andis nende muuseumiärile veelgi hoogu juurde ja nad olid ka ise huvitatud maja ajaloost. Maja oli aga nii kehvas seisus, et linn ähvardas selle maatasa teha. Siiski, aastate jooksul taastasid Linn´id maja seisukorra selliseks, nagu see oli olnud aastal 1912.

Kasutades vanasid fotosid, alustasid Linn'id renoveerimist hilisel 1994 aastal. Renoveerimine hõlmas ka täiesti uut välisseina, torustiku ja mugavuse eemaldamist majast. Vanast sahvrist oli vahepeal ehitatud vannituba, kuid seegi renoveeriti tagasi 1912 aasta aegseks. Seejärel, kasutades informatsiooni tunnistustest, üritasid nad paigutada mööbli samadele kohtadele, nagu see oli mõrvade aegu. Kahjuks olid Moore'idele kuulunud mööbliesemed aastaid tagasi juba kadunud, kuid kadunud esemed asendati muude samaaegsete antiikesemetega.

Moore'ide maja lisati ajalooliste paikade rahvusregistrisse aastal 1998, ning see on tänaseni säilinud, kui edukas pilt aastast 1912. Selle koha seinad peidavad nii mõningaidki saladusi --- alustades mõrvari tegelikust isikust, ja lõpetades sellega, kuidas ta täpselt jõhkra veretöö korda saatis. --- ja just need saladused viivadki veel seiklejaid selle maja ukse taha. Vähesed tulevad kuulama maja ajalugu, enamik siiski tuleb otsima siit majast kummitusi.

Sellest ajast, kui Moore'ide maja avati külastajatele ööpäevaringselt, on sinna voorinud sadu ja sadu kummitusekütte, seiklusteotsijaid ja muid paranormaalsuste huvilisi, kes kõik on tulnud otsima kõike veidrat, müstilist ja kummituslikku. Mõned on majas viibinud ihuüksi, nagu Des Moines'i plaadikeerutaja, kes ärkas keset ööd laste kisa peale, kuigi majas ei viibinud ühtegi last. Teised on kohale tulnud gruppidega, ning lahkunud müstiliste heli-ning videosalvestistega, mis tõestavad, et miskit üleloomulikku nende majaseinte vahel siiski liigub. Enamus ekskurssioone on pooleli jäätud, kuna poole pealt hakkasid lambid alla kukkuma, uksed paukuma, esemed lendama, ning hakkas kostuma laste naeru. Ka on pendeldajad rääkinud, et majas on vaimud, kellega annab tõesti suhelda.

Kui kasvõi murdosa nendest juttudest oleks tõsi, arvasin ma* (originaali kirjutas Troy Taylor), kui kuulsin esimest korda "Villisca Kirvemõrvari majast", et see on üks enam kummitavamaid asutusi kogu Ameerikas. Maja ajaloo põhjal võis tõesti arvata, et koht on kummitustest ülekülvatud --- kuid, kas ikka oli? Selle uurisin ma ise järgi 2005. aasta maikuus, kui ma viibisin Villisca majas ühe öö. See, mis seal majas toimus, mis on detailselt kirjutatud raamatus "So, there I was", tegi minust uskuja, et selles majas midagi toimus. Kuid, kas Moore'ide maja Villiscas on tõesti kummitav? On paljusid, kes arvavad, et see ei kummita. Nad räägivad, et mitmed inimesed elasid majas aastaid, ning ei kurtnud mitte millegi müstilise ega ebatavalise pärast. Seal ei toimunudki midagi enne, kui maja renoveeritud sai, kogu kummituslik juhtumite jada hakkas pihta siis, kui avati näituslik "kirvemõrvari maja".
Kas need sündmused olid inimeste ettekujutuse ja fantaasia vili? Seda tahaksid nii mõnedki uskuda, kuid ärge laske ennast lolliks teha. Ja samamoodi ei tasu minu sõna puhta kullana võtta.
Mina olen jõudnud uskumusele, et maja kummitab, tänu minu enda kogemustele seal majas. Ma loodan, et ka lugeja saab kätte oma ausa arvamuse, kui ta seal majas ühe öö veedab. See ei ole koht nõrganärvilistele, kuid kui te siiski otsite kohta, kus kogeda mõnda paranormaalset fenomeni, siis otsige üles oma kaardilt Villisca, ning olge valmis kogema ajalugu, olge valmis astuma kummitavasse majja.


Originaali autor: Troy Taylor
Tõlge: Thor Cresado, 2008.

Waverly Hillsi Tuberkuloosihaigla

18-19 sajanditel möllas Ameerikas nakkushaigus, mida tunti lausa nime all "valge surm" --- tuberkuloos. See oli hirmuäratav ja jube nakkuslik katk, millele ravi ei olnud. Mõnel juhul hävitas tuberkuloos terve perekonna ja lausa terveid linnasid. Aastal 1900 oli Louisville Kentucky's maailmas suurima tuberkuloosijärgse suremusega paik. Linnakese soine ja märg asukoht oli haiguse levikuks ja paljunemiseks parim koht. Aastal 1910 ehitati Windswept Hilli juurde haigla, et võidelda selle tapva tõvega. Haigla oli lühikese aja jooksul ülerahvastatud, nii et aastal 1924 ehitati annetuste abiga uus haigla.
Uus hoone , mis nimetati Waverly Hills'iks, avati kaks aastat peale uue haigla ehitust, e. 1926. See oli kõige arenenum tuberkuloosi ravimisele pühendunud sanatoorium kogu riigis, kuid isegi sellisel juhul, enamus patsiente hääbusid haiguse kätte. Sellel ajal arvati, kui veel tuberkuloosiravi ei olnud, et kõige parem viis haigete ravimiseks, on värske õhk, palju tervislikku ja toitvat toitu ja palju puhkust. Mõned elasid oma tuberkuloosihaiguse selles haiglas üle, kuid on teada, et tuhandeid siiski surid seal selle kätte kogu epideemia kõrgajal.
Paljudel juhtudel, oli haiguse ravi lausa sama hull kui haigus ise. Mõned haiguse ravi otsingul tehtud eksperimendid olid jõhkrad, kui vaadata tänapäevaseid ravimeetmeid. Patsiendi kopse valgustati ultraviolettvalgusega, et näha bakterit ja võimalusel seda peatada. Neid kõiki protsesse viidi läbi "päikese ruumis", kus kasutati kunstlikku valgust, või ka päikesevalgust avatud rõdudel. Kuna arvati, et värske õhk on samuti üks ravivõimalus, paigutati patsiendid suurte akende alla, või lausa rõdudele, olenemata aastaajast. Tolleaegsetel fotodel on lausa näha, kuidas patsiendid lamavad rõdul haiglavoodites, ise lumega kaetud.
Teised ravimeetodid olid palju ebameeldivamad - ja palju verisemad. Õhupallid paigutati patsiendi kopsudesse, ning lasti siis õhku täis, et patsiendi kopsumahtu avardada. Pole vaja mainidagi, et tihtilugu olid sellel katastroofilised tagajärjed, kuna tihtilugu eemaldati patsiendilt osad lihased ja ribid, et kopsumaht oleks maksimaalselt suur. See oli muidugi kõige viimane ravivõimalus, ja on teada, et vaid mõni üksik inimene elas selle üle.
Kui patsiendid, kes siiski elasid üle haiguse ja ka selle ravi, lahkusid Waverly Hillsist esiukse kaudu, siis enamused, kes ei pidanud haigusele vastu ja surid, lahkusid läbi tunneli, mida kutsuti "laibatunneliks". See suletud tunnel viis otse haiglast kuni rongijaama, kust viidi surnukehad rongiga minema. Tunnel oli tehtud sellel otstarbel, et patsiendid ei näeks, kui paljud lahkuvad haiglast surnuna. Just sellepärast, et usuti, et patsientide vaimne tervis oli sama oluline, kui füüsiline.
Hilisteks 1930-teks aastateks hakkas tuberkuloos maailmast kahanema ja aastaks 1943 oli tuberkuloosiravim USA-s laialdaselt kättesaadav. Aastal 1961 suleti Waverly Hillsi haigla, kuid aasta hiljem avati see taas, kui "Woodhaveni vanadekoduna". On liikunud palju jutte patsientide ebaõigest hooldamisest ja ebatavalistest eksperimentidest sellel ajal, kui hoonet kasutati vanadekoduna. Mõned neist juttudest on osutunud tõestamise käigus valeks, kuid mõned samas on kahjuks osutunud ka tõeks. Elektri¹okiteraapiat, mis arvati neil päevil olevat efektiivne, kasutati seal väga paljude tervisehädade puhul. Haigla eelarvet kärbiti tugevalt 1960-1970 aastate jooksul, kuna haigla oli väga kehvas seisus, ning ka muidugi kahtlaste kuulujuttude pärast, ning aastal 1982 sulgeti asutus lõplikult.
Pole vist mitte midagi imestada, kõige selle suremuse, valu ja agoonia juures, mis sellest hoonest läbi on käinud, et Waverly Hillsi peetakse ühendriikide, ja ehk ka terve maailma kõige kummitavamaks kohaks...
Waverly Hillsi hoonet ja selle alust maalappi müüdi oksjonitel mitmeid kordi ja see on käinud viimase 20 aasta jooksul läbi väga paljude omanike käte. Aastaks 2001 oli hoone peaaegu hävitatud vandaalide poolt, kes käisid majast õudusi ja seiklusi otsimas. Waveerly Hillsist oli saanud kohalik "kummitusloss" ja see tõmbas ligi hulganisti asotsiaale, ning teismelisi, kes murdsid sinna sisse, et oma "kummitusjanu" leevendada. Haigla kogus kiiresti tuntust sellega, et seal pidavat kummitama, ning liikusid jutud teatud kummituste kohta, nagu näiteks väike tüdruk, keda olevat nähtud palju kordi jooksmas kolmanda korruse solaariumi treppidel, või nagu väike poiss, keda olevat nähtud üksinda palli mängimas, mehed, keda nähti "laibatunneli" juurest kirste maha laadimas, naist, kes kõndis ringi, randmed verised ning hüüdis appi. Selliseid lugusid ringles veel palju. Need, kes olid julgenud vana mahajäätud haiglat külastada, rääkisid uskumatuid jutte paukuvatest ustest, tulede vilkumistest, imelikkudest häältest ja õõvastavatest sammudest, mis mööda tühje koridore ringi liikusid.
Siis saabus aeg, kui haigla jäi silma Keith Age'le ja tema Louisville "kummitusjahtijate" ühingule. Keith oli minu (originaaljutu kirjutas Troy Taylor) pikaajaline sõber ja Ameerika Vaimude Ühingu esindaja Louisvilles. Tänu tema tööle telvisioonis ta üldse sellest haiglast huvituma hakkas. Järgnevate aastate jooksul, oli sellel grupil seal haiglas päris mitu seletamatut juhtumit.
Üks legendidest, mis Waverly Hillsiga kaasas käis, rääkis valges kitlis mehest, keda nähti vanades köögiruumides ringi kõndimas, ning sealt köögist oli vahel tunda küpseva toidu lõhna. Nende visiidi ajal sinna nad avastasid, et köök oli täielik katastroof- kõik aknad olid katki, tapeedid olid seintelt maas. Lauad-toolid olid samuti tükkideks lõhutud ning suured loigud vett maas, mis oli akendest sisse sadanud. Kohvik avastati samuti hullus seisus. Ka see oli varemeteks lõhutud, ning meeskond taganes kiiresti. Peale seda rääkisid mõned meeskonnaliikmed, et enne taganemist kuulsid nad samme, uste kriiksumist ja tundsid värskelt küpsetatud leiva lõhna. Kiire otsing aga näitas, et peale nende ei olnud hoones mitte kedagi, ja päris kindlasti ei olnud köögis kedagi, kes midagi küpsetada saaks. Nad ei osanud leida ühtegi mõistlikku seletust sellele, mis just juhtunud oli.
Kummitusjahid on enamasti aset leidnud vana haigla viiendal korrusel. Viiendal korrusel olid kaks õdede tuba, sahver, pesuruum, ravimite ruum ja kaks keskmise suurusega ruumi õdede ruumide kõrval. Üks neist ruumidest, number 502, on aineks paljudele kuuldustele ja juttudele, ning kõik seiklusteotsijad, kes kunagi Waverly Hillsis käinud on, on ka seda ruumi näha tahtnud. See on ruum, kus kuulduste kohaselt, on inimesed ennast aknast surnuks hüpanud, seal on nähtud kujutisi hääletult ringi liikumas ja seal on lausa kuuldud hauataguseid hääli, mis hoiatavad külmalt- "kao välja".
Selle üle spekuleeriti palju, et mis tegelikult selles haigla osas toimus, kuid siiani on teada vaid seda, et viiendal korrusel hoiti vaimselt haigeid tuberkuloosihaigeid. Sel moel hoiti neid teistest patsientidest kaugemal, kuid siiski hoiti neid kohas, kus oli palju valgust ja värsket õhku. See korrus on tegelikult vana haigla keskpunkt, ning need kaks tuba, mis õdede ruumi kõrval on, on igast seinast akendatud, ning sellel toal on taevasse avanev katus. Need toad olid teistest täiesti isoleeritud, nii et nad pidid pikka maad käima, et saada kätte oma söök, rohud ja isegi tualetti minna.
Viienda korruse kohta ringleb palju legende:
Käivad jutud, et aastal 1928 leiti ruumis 502 haigla peaõde surnuna. Ta oli sooritanud enesetapu, end lambikinnituse külge üles puues. Ta oli 29 aastane, kui ta suri, ning lahangul kinnitati, et ta oli ka surma hetkel lapseootel. Tema olukord haiglaõena oli ta ilmselt viinud depressioonini, mis omakorda viis oma elu lõpetamiseni. On teadmata, kui kaua ta seal pooduna rippus, enne kui ta sealt avastati. Ja see ei olnud ainus tragöödia, mis ruumiga kaasnes.
Aastal 1932 hüppas katuselt alla üks õde, kes samuti oli töötanud ruumis 502. Mitte keegi ei paistnud teadvat, miks ta end surmas, kuid palju spekuleeriti selle üle, et ta hoopisiki tõugati üle ääre. Pole mingeid fakte selle tõestamiseks, kuid kuulujutud ringlevad selle kohta tänaseni.
Louisville kummitusjahtijate ühingule oli Waverly Hills suure tähelepanu all mitmeid aastaid. Nad esitlesid vana sanatooriumit lausa televisioonis, ning lõpuks tuli välja, et inimesed on kogenud paranormaalseid nähtus selles hoones rohkem kui üheskis teises. Ka kõik ekskurssioonid, mis tehti vabatahtlikega sinna hoonesse, lõppesid sellega, et mitmed inimesed kogesid midagi sõnadega seletamatut.
Viie aasta perioodi jooksul, mil Louisville meeskond hoonet uuris, kogesid nad kummituslikke hääli, paukuvaid uksi, viluvaid ja ise süttivaid tulesid, nende piht loobiti asju, lausa tundsid, kuidas nähtamatud käed neid kinni hoidsid ja palju muud seletamatut. Kuid mitte ükski neist juttudest ei suutnud valmistada mind ette minu esimeseks külastuseks Waverly Hillsi.


Esimene kord, kui ma Waverly hillsi külastasin, oli septembris aastal 2002. Ma olin linnas, et osaleda ühel paranormaalsel üritusel ja üks koht, mida ma palusin Keith Age'l endale näidata, oligi Waverly Hills. Ma olin juba huvitatud selle koha ajaloost ja teadsin, et sinna oli tehtud palju uurimisretki. Ma kibelesin kangesti seda nägema ja nii korraldaski Keith sinna väljasõidu. See oli sõna otses mõttes pime ja tormine õhtu, kui me hoonesse jõudsime, ning terve päeva oli vahetpidamata sadanud. Ma ootasin rõõmuga selle kohaga tutvumist, ükskõik, mis ilm oli ja mitte ainult selle pärast, et ma oleks tahtnud seal mõnda endist patsienti kohata, vaid selle pärast, et lihtsalt kõike seda omal nahal tunda saada,. Selleks ajaks olin ma reisinud üle maa ja käinud sadades kohtades, mida väideti kummitavat. Ma tundsin enne nende külastamist täpselt sama, nii et Waverly Hills ei olnud esialgu minu jaoks mitte mingil moel erinev. Minu jaoks oli see vaid vana kõhe maja, millel oli kahtlane minevik. See, et majast räägiti kummituslugusid, andis lihtsalt asjale vürtsi juurde. Ma ei lootnudki tegelikult seal kedagi ega midagi kohata.
Peale omanikega kohtumist, läksime koos Keithiga sisse ja alustasime oma uurimisretke. Hoone oli peaaegu vaikne. Kuulsin vaid meie endi sammude kõla, meie endi vaikset sosistamist ja veetilkade põrandale kukkumist läbi aukliku katuse. Keith viis mind läbi terve maja ja näitas mulle mõningaid kohti, nagu köök, palatid, surnukuur jm. Me ronisime trepist üles, ülemisele korrusele ja ma nägingi legendaarset ruumi- ruumi nr. 502.
Meie ekskurssiooni ajal mainisin ma Keithile, et meil jäi vist üks korrus vahele - neljas korrus. Ta seletas, et see on ainus koht hoones, mida hoitakse lukustatuna, ning ta tahtiski selle viimaseks jätta. Siis meenusid mulle mõned lood, mida ma samuti selle korruse kohta kuulnud olin. Enamus, kes selles majas kunagi käinud olid, väitsid, et see korrus olevat paranormaalsuste poolest kõige aktiivsem koht, mõned isegi väitsid, et see on lausa kõige hirmutavam koht Waverly Hillsis.
Kui ma sisenesin lõpuks neljandale korrusele esimest korda, tundsin ma terve kehaga, et õhus on midagi imelikku. Ma ei väidagi, et mul oleks mingeid ebanormaalseid võimeid, kuid ma tundsin, et see paik oli erinev, see oli tervest haiglast hoopis erinev koht. See oli vaid maja, kividest ehitatud tavaline varemetes maja, aga äkitselt tundus see vägagi erinev. Seda ei saa kuidagi sõnadesse panna, mida ma tundsin, kuid ma otseselt tundsin kellegi "kohalolu", mida ma veel mittegi üheskis kohas tundnud ei olnud. Ja kohe peale seda hakkas õõvastavaid asju juhtuma.
Me olime korrusel, mida ma arvasin haigla keskkohaks olevat. Meie taga oli üks haigla osa, mille kohta öeldi, et sinna ei saa minna, et see on varisemisohtlik. See oli enamasti sisse varisenud ja sinna kedagi ei lastud. Imelik oli see, et me mõlemad Keithiga kuulsime sellest haigla osast täiesti selget uste paugutamist. Võin lugejaile kinnitada, et see ei olnud ka suvaline tuuleiil. Sel õhtul polnud nii tugevat tuult, et neid raskeid uksi liigutada, veel vähem jõuga prõmmida. Kui ma küsisin Keithilt, et kes võib veel meiega siin hoones hetkel olla, ta seletas mulle uuesti, et meiega ei ole haiglas kedagi muud, ja veel vähem selles haigla osas. Ma uurisin omal käel järgi ja veendusin, et tal oli õigus --- peale meie ei olnud seal kedagi.
Kui me alumisel korrusel olime, rääkis Keith mulle veel asjadest, mida tema ja tema meeskond olid sellel korrusel kogenud. Nagu näiteks imelikud kujutised, mida olevat nähtud. Aasta tagasi olla nähtud inimese kujuga varju liikumas neljanda korruse koridoris. Neid kujutisi liikus seal mitmetel kordadel, ja nagu Keith kinnitas, siis seda juhtus kõige tihemini just siis, kui taskulamp kustus oli.
Ma lülitasin oma taskulambi välja ja me kõndisime mööda koridori, valgustatuna ainult väikestest valguskiirtest, mis väljast sisse paistsid. Koridor kulgeb läbi täpselt maja keskelt ja mõlemal pool kätt olid endised palatid. Ruumidest veel edasi olid "rõdud", kus patsiendid käisid värsket õhku saamas. Suurtel akendel, mis olid palatites, polnud kunagi aknaklaase olnudki. Sellel õhtul valgustasid ka need aknad seda koridori. Me kõndisime mööda koridori ja ma märkasin varje, mis hakkasid koridoris edasi-tagasi triivima. Ma olin endas kindel, et see on vaid silmapete, mida tekitavad tänavatuled ja puude liikumine ja ma utsitasin Keithi, et lähemalt vaadata. Siis koridor tegi järsu pöörde ja ma nägin midagi, mis ei olnud kohe kindlasti silmapete!
Selleks, et lugeja mõistaks, mida ma nägin, pean ma seletama et koridor, milles me kõndisime, oli ehitatud nii, et see viis pikalt otse sirgelt, ning siis tegi järsu pöörde paremale. 20. Sajandi alguses ehitati paljud koridorid sellise ehitusega. Seda ehitusviisi kutsuti "nahkhiiretiibadeks", ehk siis peakoridoris hargnesid tiibade moel mõlemale poole eraldi koridorid. Otse meie ees oli ukseava, mis viis protseduuride ruumi. Ma märkasin ukseava täiesti juhuslikult, kui valguskiired ukseava valgustasid. Tänu sellele ei saanud me valesti näha..
Me astusime vaid mõned sammud, ning siis, ilma hoiatuseta, astus ukseavast välja udune, kuid samas selge mehe siluett, kõndis mööda valgustatud koridori, astus tuppa teises koridori otsas ja haihtus. Ma nägin seda täiesti selgelt, ja saan väita, et see oli mees, kuna kujutis oli pikk ja kandis pikka valget kitlit, mis võis olla vabalt arstikittel. See kestis vaid loetud sekundid, kuid siiski ma tean, mida ma nägin.
Miskipärast ehmatas see mind nii väga, et ma karjatasin ja krabasin kinni Keithi jakist. Ma ei tea, miks see mind nii hullult mõjutas, võibolla oli see asjaolu, et see ilmus nii äkitselt, või siis minu enda suur soov näha midagi paranormaalset - ilmselt kõik need asjad kokku. Loomulikult, peale mu karjatust süütas Keith taskulambi, nii et me saime uurida seda ruumi, kuhu kujutis kadunud oli. Peale mu hetkelist paanikahoogu, olin ma veendunud, et keegi on peale meie veel sel korrusel. Keith kinnitas mulle, et me oleme ainsad inimesed selles majas, kuid siiski aitas mul sissetungijat otsida. Ja tal oli muidugi õigus - seal polnud mitte kedagi, ning see kujutis oli mõistatuslikult ja jäljetult haihtunud.
Ma ei olnud ka esimene inimene, kes sellist kujutist oli näinud, ja ilmselt ka ei ole viimane, kes seda nägi. Minujaoks, siiski, eraldas see kogemus minu jaoks Waverly Hillsi kõikidest teistest kohtadest, kus ma viibinud olin, oma erilisuse poolest. Seekord ei olnud see vaid väike uksekriiksatus, kolin, ega kahtlane kujutis pildi peal. Seekord oli kõik erinev, sest ma tõepoolest nägin vaimu. Kõikide aastate jooksul, mil ma paranormaalsuste uurimisega olen tegelenud, võin ma kokku lugeda kahel sõrmel, mitut kummitust ma näinud olen, ja üks neist oligi Waverly Hillsis.
Sellel korral olin ma tõesti veendunud, et kõik oli päris, et ma tõesti nägin seda, mida ma nägin...
Järgmiste aastate jooksul olen ma Waverly Hillsis käinud veel mitmeid kordi, kuid õnneks olen ma edaspidi kogenud seal vaid vähem hirmsamaid asju, kui esimesel korral. Ma ei unusta kunagi seda uurimisretke ja hetke, mil ma nägin oma esimest kummitust.



Tõlge põhineb Troy Taylori jutustusel.
Tõlkinud Thor Cresado, 2008
Copyright 2003-2008 by Troy Taylor. All Rights Reserved.